Ecuador

If you don't read Estonian, the photos are your only hope.

Hispaania keele huvilised saavad siin ka oma sõnavara täiendada väikese õpiprogrammi abil. 

Date: Fri, 11 Nov 2005
Subject: Quito
Olen nüüd mõne aja vihmaperioodi alguse Quitos pesitsenud. Kuna teadjamate vendade väitel olevat iga pilt väärt oma tuhat sõna, siis seekord pääsen kirjutamise osas 5000 võrra lihtsamalt, pannes teile pildimaterjali vaatamiseks kaasa.

Quitos on mõnus olla ja lahkuma kuidagi ei kipu. Seega olen otsustanud oma tuleviku siduda Quitoga, nimelt selles osas mis puudutab järgmist 3-4 päeva. Mõnus on siin umbes samamoodi nagu La Pazis. Aga võrdlus pole päris hea sest Quito on palju väiksem linn - elanikke on siin sama palju nagu Eestis, tunne on aga nagu linn Tartust oluliselt suurem poleks. Igatahes on Quito palju ilusam kui Peruu pealinn Lima, mille kohta kurtmisi te pidite aasta tagasi taluma :)

Inimesi vaadata on lausa lõbus. Suur enamus on parajal määral indiaani verega, kuid jumala sageli tatsab vastu ka mõni heledate lokkis juustega kohalik poiss. Demograafide väitel 10% on valgest rassist. Seega ka siin turistigetos nimega Mariscal Sucre (mis tegelikult Kaosan Roadile ses osas paari suurusjärgu võrra alla jääb...) ei ole võimalik näo järgi kohalikul ja välismaalasel vahet teha. Seda veelgi enam kui Buenos Aireses, kus 90% on valged, kuid siiski mingite sugemetega mille järgi neid on võimalik näo järgi Ladina-Ameerikasse paigutada.

Tänavatel on näha palju hambuni relvastatud politseinikke ja turvamehi. Mõne panga juures on terve autotäis selle kes näevad välja nagu mõned eriüksuslased. Pole harv näha väikese poekese ees püstoliga ja vormiriietuses turvajat passimas. Kui presidendipalee ees mingi demonstratsioon oli (vist midagi kooliharidusega seoses, presidendi kukutamise moodi see välja ei näinud), siis oli koguni veekahuritega soomusauto kohale veetud. Aga asi nägi välja rahulik, igapäevane. Võib-olla ongi igapäevane.

Demonstraatorid marssisid minust mööda parajasti siis kui ma vanalinnas jäätist sõin. Jäätisepood oli aastast 1857, ja siiani sama perekonna omandus. Praeguse poodniku vanavanaema pilt ripub siiani seinal. Figureerib ka suure ruuporiga grammofon ja hulk vanu raadioid.

Quitos on naljakas troll - selline bussi ja elektrirongi vahepealne. Autotee keskel on talle tehtud oma piiretega sõidurada, ja peatused on nagu metroos - et peatusehoonesse sisse saada, peab sõidutasu ära maksma, ja trolliuksed ühenduvad hoones olevatega. Seetõttu on peatuseks kuluv aeg väga lühike, inimesed hops maha ja hops peale. Troll käib iga 5-10min tagant ja on praktiline+kiire liikumisvahend.

Quitos tegin ühe sellise kirikukülastuse, kus kiriku tavapäraselt nähtav osa oli suletud, selle asemel sai näha kirikuehitise köögipoolt; olete märganud, et sees pead kuklasse ajades paistab kiriku põhiosas enamasti kuplite rida, väljast vaadates on aga sirge viilkatus? Vaat selle katuse ja kuplite vahelisse alasse mind kolama lastigi, ja käisin ära ka kellatornis ja vahtisin sihverplaate seestpoolt. Vahtige teiegi!

Ilmaga pole just vedanud. Hommikuti on ilm selge, aga keskpäevast on juba pilves, pärastlõunal ja õhtul sajab, lööb välku ja müristab õige kõvasti. Ja nii iga jumala päev, äikeseta päeva pole veel olnud. Päevased tegevused olengi siis nii plaaninud, et hommikul seitsmest kuni keskpäevani katsun ringi vaadata, pärast seda olen sees või ajan asju.

Aga ilm on seotud kõrgusega - Quito on oma 2800 meetriga maailma kõrguselt teine pealinn La Pazi järel. Käisin 25km eemal, et oma silmaga ekvaatorit kaeda, ja seal 500m madalamal oli poolkõrb. Teed tolmasid hullult, kõik oli tolmune... hoolimata asjaolust et Quitos oli 12h tagasi äikesega padukas. Kohalikud rääkisid et ega meil siin eriti ei saja jah.

Ekvaatorile on ekuadorlased ehitanud igasugu atraktsioone. Eriti naljakas on see et on kaks erinevat ekvaatorit - üks on see paik kus aastaid tagasi euroopa kolonistid esimest korda mõõtsid et nad on ekvaatoril, teine on see kus vee keerlemise ehk Coriolise jõu järgi ekvaator on. Neil kahel on sadakond meetrit vahet. Esimene nägi selline palagan välja et ma jätsin selle vahele, teine oli aga huvitav. Pisike mestiitsitüdruk Marcia näitas mulle igasugu erinevaid päikesekellasid ja asjapulki, kus võrdpäevsuse ajal kell 12 päike täiesti vertikaalselt paistab. Coriolist demonstreeriti ka, see oli igati efektne. Neil oli selle jaoks portatiivne kraanikauss, mida sai tõsta erinevatesse kohtadesse. Ja paar sammu ühelpool punast joont läks torusse voolav vesi tõepoolest ühtepidi keerisesse, teisel pool jälle teistpidi. Joone peal aga ei tekkinud üldse keerist, vesi voolas sirgelt. Tegelikult pidi nii olema, et paari sammu kaugusel ekvaatorist veel enamasti ei ole veel keerist; et neil andis hoolega otsida sellise kujuga kraanikaussi, kus keeris hästi näha oli. Aga efektne oli küll! Marcia rääkis veel igasugu värki milles ma natuke kahtlen. Nimelt ekvaatoril olevat kõik jõud tasaskaalus ja see on hea, temale annab ka ekvaator jõudu. Ta lasi mul nimetissõrme ja pöidla otsapidi kokku suruda ja katsus siis oma kätega neid lahti tõmmata. Pisike tüdruk, aga näe ekvaatoril suutis ta seda teha, kaks sammu kõrval aga mitte. Sama kordas ta ühe saksa poisiga ja me mõlemad olime pärast nats ammuli suudega, mine tea mis seal tegelikult toimus. Ekvaatoril sai veel kanamuna naelapea otsa tasakaalus seisma panna, Marcia väitel on ekvaatorist eemal see tunduvalt raskem. Puhkpüssiga sai vastu kaktust märki lasta ja muud lõbusat teha. Aga GPSi järgi on muide hoopis kolmas ekvaator, 0.2 kaaresekundit (ehk vist 30m) Coriolise omast eemal.

Ekvaatori lähedal oli ühe kunstniku ehitatud päikesetempel-kunstimuuseum, suur Pululahua vulkaanikraater, ja üks Peruu omadega võrreldes hale Inkade kindlus. Täie ette läinud päev, ainult põletasin ennast muidugi jälle ära.

Telefoniühendust te minuga selle Ekuadoris veedetava kuu jooksul siiski ei saa, kuna kõik Ekuadori operaatorid tegutsevad ainult 850MHz ribas, mida minu kolmeribaline telefon ei söö :(

Homme lähen mägirattaga allamägesõitu tegema (nagu Boliivias!), ja paari päeva pärast kavatsen 4700m kõrguselt Cotopaxi nõlvalt ka alla sõita. 
Date: Fri, 18 Nov 2005
Subject: Mindo ja rattasõidud
On selgunud tõsiasi, et praegusel aastaajal on Ekuadoris ka väga meeldiva kliimaga paiku. Tuleb lihtsalt sammud seada rõskest ja pilvega kaetud Quitost allapoole. Kahe tunni bussisõidu (alla-alla-alla mööda mägiteid) kaugusel Mindo-nimelises külakeses tundub pidevalt olevat +25 (nagu minu korteris Tallinnas). Aias lendavad ringi koolibrid ja liblikad.

Mindo ümber pilvemetsas on 400 linnuliiki, 250 liblikaliiki, ja kaks inimeseliiki: tavalised inimesed ja linnuvaatlejad. Mu inglasest hotellikaaslane kuulus sinna viimasesse liiki, ja näitas oma märkmikku kus ta oli eelmisel päeval määranud oma 60 erinevat linnuliiki. Läksin minagi järgmisel hommikul jalutama samale rajale, ja kuigi karvased olid esindatud vaid ühe orava näol, siis sulelisi oli ikka mitu tükki tõesti. 60 erinevat ma just kokku ei saanud, aga ka kümme on diletandi jaoks tubli tulemus :) Enamik lindudest on varblasest väiksemad, koolibri moodi elukad. Mõni selline pisike on vaikse lennuga, aga üks must lendas sellise madala kurjakuulutava põrinaga nagu oleks selja taga karu norsanud. Leidus veel punaseid harakaid, suuri valgeid pelikani moodi lendajaid, ja üks koolibri moodi pisilane passis õhus ühe koha peal sääseparve sees ja jäi ainult noka siia-sinna pööramise ja matsutamise vaev. Matsutamine polnud tal just eriti häälekas, peab tunnistama. Ju siis olid vanemad talle viisakust õpetanud :)

Liblikaid saab näpuga katsuda Mariposas de Mindo liblikafarmis, kus Ekuadorist pärit ja enamiku elust ühendriikides elanud Rosie juhtimise all kasvatatakse 25 liiki lendajaid. Näha saab liblikaid kõigis arengujärkudes. Alates munadest kuni selle kasvuhooneni, kus su ümber lendab ringi paksult erisuguseid liblikaid, käelabasuurune sinine tuleb ja istub sulle õlale, ja kui tuju tuleb võid näpu banaanimahla sisse kasta ja mõne endale näpu otsa mugima võtta. Eraldi kohas on täna sündinud liblikad, kes kuivatavad veel tiibu ja paari tunni pärast lendu tõusevad.

Rosie jutustas mulle veel paljutki Mindo ümbruse poliitikast ja loodusega tegelevatest aktivistidest. Ise ta müüs oma maja maha, et Mindosse kolida ja liblikafarm asutada, ja laiendab vaikselt oma tegevust looduskaitsesse. Kohalikud aktivistid on juba 14 aastat organiseerunud olnud, ja ostavad vaikselt vihmametsa üles, et seda suvilate ja metsalangetajate eest kaitsta. Valitsusel on läheduses ka oma projekt (Mindo-Nambillo metsakaitseala), kuid rahapuudusel nad seal suurt midagi ei tee ja metsavargaidki ei takista. Erakaitsealad (mõni neist 60 ruutkilomeetri suurune..) on paremal järjel ja kuuldavasti on Mindo ainuke koht Ekuadoris, kus metsa hulk suureneb, mitte ei vähene. Mõtted on head, vabatahtikku tööjõudu on vaja (andke teada kui kedagi huvitab puhkus pilvemetsas käte mullaseks tegemise näol), ja loodetavasti osalen ise ka tulevikus nende projektides ühel või teisel moel.

Samme olen seadnud ka Quitost kõrgemale. Seltsisin Quitos ühe mägirattasõite korraldava firma seltskonnaga. Annemarie, 22, Hollandist, aasta aega üksi väikebussiga mööda Austraaliat sõitnud, nüüd seitsmendat kuud Quitos, töötab kolmel kohal korraga (õpetaja, mägirattagiid, lapsehoidja). Fernando, Quitost, eelmise boyfriend, ka giid ja sõidab ratast nagu jumal, tunneb iga kurvi Quito ümbruses. Loubna, Maroko tüdruk kes ronib üksi mööda 5000m mägesid ja kelle sõpradele on Secret Gardeni nimelises backpackerihostelis vägijoogid tasuta. Kolm 35a Kanada kutti, kes saatsid oma naised New Yorki shoppama ja ise tulid kaheks nädalaks Ekuadori. Kirev seltskond kellega sai kolm päeva allamäge sõidetud, enamasti alates 4500m kurudest, korra aga ka Cotopaxi refugio juurest. Sekka vahepeatused Papallacta kuumaveeallikates (oi kui mõnus!) ja Quilotoa kraatrijärve juures indiaanikülas. Secret Gardeni üle-kogu-Quito vaatega katusebaar pannakse keskööl kinni, vaene Fernando peab aga 4:30am ärkama, et rattad peale võtta ja meie teistega siis 7am kontori ees kohtuda.. Nagu ka Boliivias eelmisel aastal, sattusid ka nüüd kogu aeg sellised sõidugrupid, kus kõik panid üsna kiiresti ja kõigil oli äärmiselt lõbus :)

Pärast Quilotoad lahkusin neist Panamericana peal ja loksusin bussis kuni linnakeseni nimega Baños, kus chillin juba kolmandat päeva, kogu aeg suitseva Tungurahua vulkaani külje all. Fernando soovitas mul maad kuulata Tungurahua otsa ronimise osas, aga ma seekord passin, võib-olla käin hiljem Loubna jälgedes Iliniza Norte otsas ära. Kõik Ekuadori kõrgemad mäed, isegi 6300m Chimborazo, on ilma telgita käidavad. Aga ilmad on praegu nii kehvad, et Tungurahuast või Iliniza Nortest kõrgemale pole mul mõtet sihtida. Bañoses 1800m peal on muidugi mõnus ja soe, isegi vihma ei tule. Homme varahommikul rendin ratta ja sõidan Puyo poole, kuulu järgi pidid tee peal olema ägedad vaated üle Amazonase metsade. 
Date: Wed, 23 Nov 2005
Subject: Merazonia, Cuenca, Cajas
Bañose kaudu pääseb Ekuadori Amasooniasse. Sinna viib üleüldse umbes-täpselt kaks autoteed, ja üks nendest läbib siis Bañost. Niisiis üürisin igatahes ratta ja tõukasin ta allamäge veerema. Tee lookles läbi metsaste mägede, mis 40 kilomeetri pärast pidid muutuma tasaseks maaks koos lõputu metsa ja tohutu laiade ussina käänutavate jõgedega. Umbes sellist maastikku olin ma näinud lennukilt aasta tagasi, lennates Kolumbia ja Brasiilia piiriala kohal. Aga käinud polnud ma seal dzhunglis kunagi ja polnud ka kindel kas see mulle meeldiks. Niisiis jällegi pikad sirged allamäge, pidurdused enne kurvi, pimedad tunnelid ja üha kasvav niiskus ning alanev altimeetri näit. Siis lõppesid mäed päris järsult ja avanes vaade üle tasandiku ja lookleva jõe.

Seal piiri peal on pisike küla nimega Mera. Sattusin seal ägeda ettevõtmise otsa - neli valget on seal ostnud kolmandiku miljoni krooni eest ruutkilomeetri vihmametsa ja ehitavad sinna väärkoheldud loomade varjupaika. Elavad poole ajast põhjapoolkeral raha teenides, teise poole oma Merazoniaks tituleeritud üritust vedades. Nende maal on künkaid, ojasid, koski, orgusid. Sild üle jõekese sai just valmis. Teevad kummikutega poris tammudes matsheetega teeradu ja ehitavad maja. Aastake on niimoodi neil juba kulunud ja loodavad poole aasta pärast esimesed loomad saada. Veetsin Franki ja Jenniferiga hästi toreda õhtupooliku ja kaugemale seda teed mööda sõita ei jõudnudki. Kahjuks pidin ratta samal päeval tagasi viima, muidu oleks vastu võtnud kutse nende poole Gringode Majja ööseks jääda. Jennifer näitas küla peal kollase-sinise-punasekarva aarat (poolemeetrine papagoi nii paksu nokaga et suudlema ei kipu) ja seletas kuidas Ekuadoris seda lindu illegaalselt puuri püütakse, kuna tegemist on Ekuadori lipuvärvidega; kuidas kohati helistavad inimesed politseisse ja teatavad et naaber peab oma aias puumat; kuidas rahvusvaheline loomade salakaubandus olevat käibelt kolmas relva- ja narkoäri järel; kuidas mõne eluka Amasoonias kinnipüüdmine ei maksa praktiliselt midagi, kuid Euroopas loomapoes müües saab eksootilise looma eest kümneid tuhandeid kroone. 90% salakaubana transporditavatest loomadest sureb oma teekonnal, kuid üks ellujäänu teenib piisavat kasumit, et äri käigus hoida. Nemad siis tegelevad loomadega, mis selle protsessi käigus on kuidagi päästetud; ahvidega kes on leitud metsast aastaks ajaks puu külge seotuna; puumadega, kes on kaotanud hirmu inimeste ees ja keda seetõttu enam lahti lasta ei saa (sest ta läheks mõnele külatänavale ja saaks seal kuuli) Sotsiaaltöö mind isiklikult ei paelu, kuid seltskond oli lahe ja matsheetega poris müttamisel oli ka oma võlu olemas. Tükike midagi jäi sinna ka maha ja järgmised kaks õhtut juurdlesin, kas ma peaks neile helistama ja ütlema, et tulen nädalaks ajaks tagasi. Kui Galápagos ees ei ootaks, siis oleks läinudki. Aga seal oli tõeliselt lahe. Vabatahtlikele - www.merazonia.org.

Tagasi mägedesse. Indiaanikülad annavad siin maal mägedes rohkem tooni kui Peruus või Boliivias (rääkimata Tshiilist, kus indiaanlased on lausa teise kategooria inimesed). Käivad rõõmsal meelel oma värvikirevate riiete ja kaabude-kübaratega oma külmades mägikülades pilve sees ringi ja ei tundu põlevat tahtmisest linna kolida. Räägivad ketshua keelt, aga tänu Kolumbusele järgnenud hispaanlastele on kõik kenasti katoliiklased. Andide katoliiklus on küll veidi teist karva kui meiesugune harjunud on - ega Euroopas ju keegi kirikut roosa-kollasekirjuks ei värvi? Aga lõbus rahvas on!

Edasi lõuna poole Cuencasse. Cuenca on Ekuadori analoog Peruu Arequipale. Teisisõnu, ilus-moodne-mugav-puhas linn, kontrast ülejäänud maale, mis kipub rohkem tolmuse-kasimatu kanti. Cuenca lähedal on Parque Nacional Cajas, mis on ka hästi ilus. Kujutlege - 4000m peal olev mägistepp sadade järvesilmade ja punasekooreliste quenua-puudega. Väsitasin ennast päris ära mööda mägesid kõndimisega, sest Cajas oli looduslikult kõge ilusam koht mida ma sellel reisil olin näinud. Muidu tundub et Ekuador looduslikult eriti fotogeeniline pole, Boliiviaga ei anna võrrelda. Aga Cajas, oi, ma hakkasin kahetsema et telgi teisele poole Atlandit jätsin! Telgis kerratõmbamise asemel tuli ööpimeduse saabudes maaneel hääletma hakata. Kui keegi tahab seda korrata, siis võtke müts ja kindad kaasa - pärast päikeseloojangut 4000m peal hakkas nats.. ebamugav, taevas on värvid vaimustavad aga ilm just suplema ei kutsu. Ega keegi peale ei taha ka võtta ja jääb üksnes loterii et kas viimane buss on juba läinud või mitte. Sedakorda polnud veel läinud :) 
Date: Sat, 26 Nov 2005
Subject: Millal ma viimati LADAga sõitsin
Vene autosid on siin tõesti palju. Tänavapildis kipuvad nad teistest autodest nähtavalt maha jääma, ja see eksemplar mis mulle taksoteenust pakkus kolises munakivisillutisel päris korralikult :)

Viimasel ajal on sõitmisi üldse palju olnud. Cuencast Vilcabambasse, kuus tundi. Buss läks läbi Saraguro-nimelise küla, kus elavatel indiaanlastel on meestel tavaks patsi ja miniseeliku moodi lühikesi pükse kanda. Bussis potsatas mu kõrvale kohe üks selline patsiga poiss vanemast generatsioonist. Ei tea kas pikk pats tähendab ka pikka taipamist, aga igatahes pidas ta vajalikuks küsida mitu korda, kas ma olen pärit ühendriikidest, ja oli iga kord eitava vastuse peale siiralt üllatunud. Tavaliselt arvatakse Estonia kohta küll heaks küsida España? - ega mu hispaania keel nüüd nii perfektne ka pole, ju nad lihtsalt ei tea mingit muud sama kõlaga riiginime. Hispaania keeletaju pole sõnakasutuse osas perfektne vähemalt niikaua, kuni poeustel sildid "Se necesita señorita de 18-25 años con experiencia" veel naerma ajavad. (Vajatakse kogemustega 18-25a tütarlast)

Vilcabamba on selline pisike küla, mis muutub vaikselt gringo-hipi getoks, aga praegu pole turismi kõrgaeg veel käes ja küla jättis ikka loomuliku mulje. Ma pesitsesin küll külast eemal turismitalunike Sarah ja Charlie juures. Põhjapoolkeralt tulnud talupidajad, kes juhuslikult oma elamise 27 aastat tagasi Ekuadori tegid. Sel ajal nad üle 20 vanad küll olla ei saanud. Kasvatavad aias kohvipuid ja banaane, aga Charlie rääkis kuidas ta solvus, kui Ekuadori suurim päevaleht neid olla kohvikasvatajateks nimetanud - tegelikult ilma turismita oleks ebareaalne ots otsaga kokku tulla. Vahetasime muljeid üleriiklike päevalehtede ajakirjanike faktitäpsuse ja töömeetodite kohta, ja rõõm näha et Ekuadori ja Eesti vahel selles osas erinevusi pole :)

Vilcabamba on päris cordillera (Andide peaaheliku) kõrval, ja paari tunni matkatee kaugusel on juba Sarah ja Charlie järved, millest ühed voolavad Atlandisse ja teised Vaiksesse. Sealkandis kolada oli lahe, vahepeal oli Himaalaja tunne, järsud rohelised mäeküljed ja kiired mäeharjarajad.

Ja siis jälle Andides üles-alla sõitvad bussid, sakiliste harjade taha vajuv päike ja roosa taevas. Lõbustused bussis, kus ülal 3300m peal mäe otsas kinni pandud plastpudel oli 2400m peale orgu jõudes ilusti kokku tõmmanud. Harva juhusena sattus bussijuht, kes suutis vaikust ka taluda, ja kelle muusikamaitse minu omaga sarnanes. Pimedas öös tuli vahepeal juba Lõuna-Ameerika elektrot, mis mulle meeldis, aga kahjuks asendus see varsti ikka tavapärase lõõtspilliga, mille peale räppi loeti.

Homme varahommikul lend Galápagose saarestikku. Seal netti niisama lihtsalt ei leia, halval juhul ei saa ma teie kirju kätte enne 5ndat detsembrit. Praegu panen teile lõbustuseks kaasa mõned Cuenca->Quito lennukist tehtud pildid aktiivsetest, kustunud, ja metsastunud vulkaanidest, ja ühe Mindo liblikafarmi pildi ka. 
Date: Thu, 1 Dec 2005
Subject: Galapagos
Teate, siin Galápagose saarestikus on inimeste ja loomade suhe päris eriline. Loomad inimesi ei karda, ja vastupidi ka pole põhjust karta. Haidega ujusin ma ise ja võin tunnistada et purema nad ei kippunud. Mujal peale Galápagose enamasti ei õnnestu pildistada linde lainurkobjektiiviga, siin aga pole see mingi probleem.

Esimesel õhtul passis laevasabas, kust ma mõni tund varem ujuma hüppasin, meetrine potsakas pelikan, ja laeva all tegi ringe valge hai. Kui pelikan ära läks, hüppas laeva peale puhkama hüljes. Vahtis järgemööda läbi kõik inimesed, aevastas paar korda ja hakkas ennast sügama. Kuival maal peab mõnes kohas ikka vaatama, et iguaanidele peale ei astuks, ja mõni paarimeetrise tiibade ulatusega fregattlind päris näkku ei lendaks.

Maskiga ujudes nägin vee alt kuidas pelikan mu nina ees kala püüdis: kõigepealt lendas miski asi hetkega veepinnalt põhja (sügavust võis olla 5m ringis), mullirida järel, ja siis oli näha kuidas pelikan, suu kõrvuni, tagasi üles läks. Samal ajal nägid kaaslased teisel pool kaljut ujudes kahte raid. Värvilisi kalu on muidugi igal pool, mõni laseb peaaegu puudutada. Korra sain 5m kauguselt haid ka näha. Pingviini ma veel vee all pole kohanud (ainult peal), aga iguaane on olnud õnne mõlemas keskkonnas kaeda. Hülgeid nii vee all kui vee peal. Vees tuli täna mõni neist koguni ise mängima, keeras otsa mber täpselt käeulatuses, ja kui küünitasin teda puudutama, siis tuli sabaga paar kiiret laksu ja jälle jäi mul 10cm puudu. Teised nägid samal ajal veidi eemal haid ja kahte raid.

Sõidame siin 16 reisijat mahutava laevukesega nimega Angelito, ja jalgealune kõigub mul kokku terve nädala, mille jooksul saab nähtud peaaegu pool saarestikust. Praegu on kogu sõidu ainuke sadamapeatus, Puerto Ayora, mis on ka Angelito kodusadam. Kahjuks jääb mul nägemata Isabela saar, kus kuu aega tagasi vulkaanipurse oli (rääkisin tshehhi tüübiga kes ulpis samal ajal vulkaanist 10km kaugusel merel...), aga see-eest sisaldab marsruut muudest saartest eemal paiknevaid Genovesat ja Españolat.

Genovesal olime ankrus Darwini lahes, mis on osaliselt vee all olev ümmargune vulkaanikraater, mille üks serv on lahti ja seega on seal hea rahulik ankrupaik. Juba sellel ööl, kui Genovesale sõitsime, käis prügikast ülemistes kajutites ühest seinast teise, päeval oli aga tuul tõusnud. Kui öösel vastu lainet ja hoovust tagasiteele asusime, sättisime ennast teisele tekile kaptenisilla ette parimale kohale vaatama.. Tuule kaitseks olin jope selga pannud, ja hea oli, sest nii kui Darwini lahest nina välja pistsime, hakkas vesi lendama kolmanda korruseni välja. Mõned meist olid veiniklaasiga tulnud.. klaasikilde andis pärast taskulambi valgel otsida. Kapten, San Cristóbalilt pärit pruuniks päevitunud vend, seisis keskööl keset laeva kuskilt kinni hoidmata käed taskus, naeratas rõõmsalt ja ütles et täna on nats tuuline. Teised pidasid paremaks passida igaüks oma nurgas kuskil kindlustatud paigas ja tegeleda vaikselt iseendaga. Pidasin vastu kaks ja pool tundi ja siis olin sunnitud reelingu ääres rikkuma rahvuspargi reegleid, mis keelavad loomade toitmise. Ega sealgi kuivaks jäänud, mõni laine lõi üle reelingu ka.

Maastik on saartel muidu üksildane. Vihma on praegusel aastaajal vähe ja rohelist värvi paistab kasinalt. 97% saarte pindalast on rahvuspark ja inimtegevus piiratud. Angelito meremeestel on karm elu - miski 7 nädalat järjest laevas, ristlevad oma kodusaarestikus, aga perekonda ja sõpru näevad harva. Aga ühele asustamata saarele oli inimtegevuse keelu erandina lubatud rajada jalgpalliväljak, et saart külastavate laevade meeskonnad saaks omavahel jõudu katsuda. Angelitolased said muudkui pähe, kuna giidi jutu järgi on nad kõik laisad ja ei treeni üldse :) 
Date: Thu, 8 Dec 2005
Subject: Galapagos 2
Pärast viimase kirja kirjutamist veetsin veel kolm päeva laeval, ja nüüd olen jälle suurel maal tagasi. Maa kõikus veel 1-2 päeva pärast laevalt äratulekut, ja laua taga istudes kippusin igaks juhuks lauaservadest kinni hoidma.

Lõpupoole jõudis mulle kohale, et selleks et vee all midagi põnevat näha, et pea sugugi ootama, kuni giid sind päevaplaanis ettenähtud korallrifi juurde veab. Piisab täiesti sellest, et suvalises ankrupaigas prillid ette panna ja laevasabast vette karata. Kui kümme minutit oodata ja sulistada, siis ikka tuleb mõni vahva elamus.. vee all aerutab vastu kilpkonn ja ujub su kõhu alt läbi... mööda põhja sinust 5m allpool ujub grupp meetriseid tähnilisi kotkasraisid, rahulikult tiibu lehvitades, sabad sirgu.. kusjuures raidel suutsin krooli ujudes kannul püsida, kilpkonnal aga küll mitte. Need maa peal nii uimased elukad on vee all päris väledad!

Rai-elamusi oli veel... jälitasime kord ühe ameeriklasega (Steve) kahekesi madalas vees nelja kuldpruuni värvi raid (golden ray), oleks võinud puudutada, aga ei tahtnud. Stevel oli veekindel fotokas kaasas, oleks ma aimanud, mida siin isegi ainult maskiga ujudes näha saab, oleks ka võtnud... ühe kalju juures sattusime tervele karjale astelraidele, kes olid sellised paksud ja hästitoidetud, peesitasid põhjas osaliselt üksteise seljaski, punnis silmad liiva alt paistmas. Mürgised, nii et torkida ei tasu.

Viimasel hommikul, paar tundi enne lennukile minekut, käisime paadiga madalvee ajal mangroovisalus. Mootor välja ja aerud kätte, ja kui niimoodi vaikselt passida, siis hakkas vee pealt silm ka seletama et haisid ja haipoegi ikka leidus. Mõni väike rai ujus ka mööda.

Laeva raamatukogus oli mitu rifikalade välimäärajat, nii et tegin endale sagedamini kohatavad kalad selgeks. Kahjuks pole pildid pooltki nii ilusad ja värvilised kui päriselu päikesepaistelisel päeval... :(

Kuskil viiendal laevapäeval tüütas hetkeks ära, tundus et iga päev näeb ainult samu asju, kuid õnneks just siis läks jälle huvitavaks, asustamata laiukene sadade väga ilusate lindudega. Panen mõned pildid jälle teile vaatamiseks kaasa. Mõni väiksem lind tuli peost jooma meie kaasavõetud vett.. nokk tegi käele kõdi! Magevett enamikul Galápagose saartest ei ole, olid teised päris janus.

Juba ülehomme asun Tallinna poole teele. Nii et loota on, et see jääb viimaseks kirjaks mille te minult Ekuadorist saate, siis on teil mõneks ajaks rahu ka :)
Return to my homepage