Argentina & Chile

If you don't read Estonian, the photos are your only hope.

Siin on mu Argentiina ja Tshiili reisikirjad 2002. aasta algusest. Lugeja ehk andestab kirjavead ja viimistlemata teksti, kaugelt maalt netikohvikutest kirjutamine on nii nagu ta on. See on pikk jutt, varuge kannatust. Lugemise juures on abiks vaadata kirjade kuupäevi ja kaarti. Hispaania keele huvilised saavad siin ka oma sõnavara täiendada väikese õpiprogrammi abil. 
Date: Wed, 2 Jan 2002 08:28:42 -0800 (PST)
Subject: Frankfurt ja Buenos Aires
Jõudsin BA'sse.

1.jaanuari Frankfurt oli naljakas. Nägi välja nagu maja pärast kõva pidu. Inimesi tänavail vähe, abs kõik poed ja asutused kinni, igal pool vedeleb prahti ja iga meetri järel on maas ilutulestiku rakettide pakend. Inimesed käisid uniselt ringi ja seisatasid kohati nende poodide vaateakende ees, kus oli silt WAFFEN.

Buenos Aires on teisest puust :) Mõnus koht tundub. Palav on, kuskil 30 vist, aga elab üle, pole niiväga hullu. Tunne on küll nagu troopikas, kuigi tegelikult on BA kuskil subtroopika ja parasvöötme piiril vist. BA on numbrite mottes suur linn, koos äärelinnadega vist 10-16 miljonit nagu tüüpilised suurlinnad ikka. Aga ka kesklinnas kõndides on tunne, nagu siin üle paari miljoni poleks. Kõrghooneid pole siiani õnnestunud kohata, inimesi pole tänavail rohkem kui Tallinnas, ja üldmulje on ka rahulik. Eks järgnevatel päevadel näeb rohkem. 

Date: Sun, 6 Jan 2002 12:08:57 -0800 (PST)
Subject: Buenos Aires
Alles nüüd hakkab Buenos Aires mulle kohale jõudma. Emotsionaalselt tohutult kift linn, ja visuaalselt vaheldusrikas ja huvitav. Tänavad on ka kesklinnas kitsad, umbes nagu Roosikrantsi Tallinnas, nii et soltuvalt kellajast ei pruugi päikesevalgus tänavapinnale jõuda. Ühtset stiili pole; iga nurga tagant vaatab vastu midagi uut. Baseerun San Telmo linnaosas, mis on vaikne ja ehk võrreldav Tallinna vanalinnaga, ehkki ta pole kesklinna elust kaugeltki nii konkreetselt eraldatud kui Tallinna vanalinn. Kui San Telmos iga tänavat mööda paar korda kõndida, hakkad märkama, et igal tänaval on eri iseloom. San Telmost juhuslikus suunas välja kõndides võib paari kvartali pärast jõuda avarale avenüüle, mida ääristavad pankade kõrghooned. Paarist sellisest pilvelõhkujast mööda jalutades jõuad rohelisse pargikesse; edasi jälle kõrghooned, siis kitsad tänavad, siis jõuad Recoleta-nimelisse avara pargimaastikuga linnaossa. Keset seda leiame Recoleta surnuaia ja selle kõrval Centro Cultural Recoleta, kus tundub igal ajahetkel olevat paarkümmend väikest tänapäeva kunsti näitusekest. Fotod olid eriti head. Recoletast edasi... nüüd oleme juba 4-5km kesklinnast eemal, kuid tunne on umbes selline, nagu oleks Tallinna keskusest jõudnud paarsada meetrit Ühispanga ja Stockmanni kaubamaja kanti. Esimesel pilgul on raske vahet teha, kas oled keskel või ääre pool. Iga nurgatagune on ikka huvitav. Selles suhtes ületab BA ka Londonit. Samasugune vaheldusrikkus jätkub palju kilomeetreid igas suunas.

Nüüd jõuamegi selle raske asjani. Lootusetuse tunne tuleb peale. BA on emotsionaalselt nii ligitõmbav ja nii suur, et killukestest tervikpildi tegemiseks tuleks siin veeta palju nädalaid, inimeste tundma õppimiseks muidugi veel rohkem, pluss osata keelt vähemalt kuuekuulise õppimise tasemel, leida palju sõpru, ja ühesonaga elada siin mõnda aega. Karta on, et seda ma elus kunagi ei tee. Lootusetu värk :(

Väga vähe BAst tundub olevat vanem kui sada aastat. Ehk pakub ta tänapäeva kultuurist sama palju kui Euroopa vaatamisväärsused möödunud sajandeist. Enne siia tulemist sattusin lugema mõnede tüüpide arvamusi, et argentiinlased olevat wannabe eurooplased jne. Siin olles tundub küll, et milleks Euroopat üldse vaja peaks olema, kui sul on Buenos Aires.

Inimesed... mõistagi erinevad kui Eestis, kuid mitte nii palju kui oleks arvanud. Olen juba õppinud näojoonte järgi veidi vahet tegema kohalike elanike ja välisturistide vahel, kuigi esimestel päevadel oli sellega ikka raskusi. Väidetavalt tuntakse ka minus välismaalane ära eelkõige vaid pikkuse järgi.

Enamik mehi on tumedate juustega ja palju lühemad kui mina. Mõni näeb välja selliselt stereotüüpselt Maradona moodi, aga kaugeltki mitte kõik pole sellised. Naistest oli esimene mulje, et kõik tüdrukud on sama nägu (see sama nägu on muide väga kena). Juuksed naistel enamasti pikad (sama pikkus ka). See mulje purunes ka kohe kui ühe sõbranna ja ta boyfriendiga nende sõpradele külla läksime.. kõik rahvas eri nägudega, mõnda oleks peaaegu eestlasega voinud segi ka ajada. Stereotüüp, et inimesed on siinkandis elavamad ja imuplsiivsemad, ei pea tingimata paika. Noh, mõnes mõttes peab ka, kuid tegelikult on mul hoopis vastupidine mulje, et inimesed on rahulikumad -- aga seda on kole raske kirjeldada. Igatahes tahaks siinsetest elanikest sõpru, kuid selleks tuleks jah siin elada.

Esimesel pilgul Argentiina majandusraskused küll kuskilt silma ei paista. Igal juhul näeb ta välja rikkam maa kui Eesti. Kuid teadupärast pole oluline mitte see, kui palju raha sul on, vaid see, kas selle hulk suureneb või väheneb. Eesti läheb praegu majanduslikult üles, Argentiina alla.

Ühesonaga, nagu öeldud, BA on lootusetult vahva. Mis edasi? Homme 20 tundi bussis istumist ja siis olen siit edela suunas, Andide madalamas osas, pisikeses linnakeses nimega San Martín de los Andes. Kirjutan ilmselt nädala-kahe pärast. 

Date: Fri, 11 Jan 2002 15:10:18 -0800 (PST)
Subject: San Martín de los Andes
Heips siis nüüd Argentiina lääneservalt. Kord seisin juba üksildases kohas tõkkepuu ees, millel oli kiri LIMITE INTERNACIONAL CHILE, kuid teisele poole lähen alles homme-ülehomme.

Siiasõit oli silmiavav. 20-tunnine bussisõit, 1100km... iseenesest oli mugav, kuna buss oli selline ülimugav ja pehmete istmetega (tunduvalt parematega kui lennukis economy klassis). Olin palunud kohta akna all, ja selle peale anti mulle pikema jututa teisel korrusel koht number neli, mis, nagu mõistate, on mitte ainult akna all, vaid ka otse teise korruse tuuleklaasi taga. Ärkasin siis sellises kohas, ümberringi pampad. Huvitav ja samas masendav. Oma kõrgelt positsioonilt nägin oma 10 kilomeetri kaugusele -- igal pool lõputu ühetaoline põõsastik. Maastik on lainjas. Iga laine on altimeetri järgi ca 100 meetrit kõrge, kuid umbes 5 kilomeetrit pikk. Ees läheb sirge tee, millel on arvata iga 10 kilomeetri tagant järsu kurvi liiklusmärk ja siis tuleb kuhugi poole pöörang. Ja nii viissada kilomeetrit. Aeg-ajalt näitab teeharul silt kuhugi "Cerro ..." (cerro = mägi), kuid mingit mäge pole näha... muidugi on võimalik, et silt näitab kuhugi sadade kilomeetrite taha.

San Martín asub vaid paarkümmend kilomeetrit pärast sellise pampa lõppu. Nende paarikümne kilomeetri jooksul moondub maastik "Argentiina Shveitsiks" metsaste 2000m kõrguste mägedega ja nende vahel asuvate 500m sügavuste järvedega. Neid järvi on sii palju-palju, ja kohalik turismitööstus annab pooltele asjadele (teed, hotellid, jne) nime Siete Lagos (seitse järve).

Õnneks või kahjuks on matkamine Argetiinas üle mõistuse populaarne. Isegi Buenos Aireses tavalist mainstream-ajalehte lugedes sattusin (sise-)turismi lehekülgedel Barilochet tutvustava artikli peale (Bariloche on Arg siseturismilinn nr 1, siit ca 200km kaugusel), kus pool artiklit räägiti matkamisest ja piltidel olid ka seljakottidega tüübid. Ei tea kas just selle tulemusena, aga igatahes on kahjuks siinkandi rahvusparkides võetud tarvitusele sellised meetmed, et telkida võib mõistagi ainult spetskohtades ja nendesse spetskohtadesse viivad autoteed. Mina olin üks vähestest, kes jalgsi kõndis, ja rahvast oli igas telkimiskohas ca 10 telgi jagu. Selle eest ma kohe Tshiili territooriumile tahangi põgeneda.

Aga iseenesest oli Lago Queñi ääres vahva. Autoga saab sinna ka, kuid peab 4wd olema, ja jõest peab ühes kohas suutma läbi sõita. Jalakäijate jaoks oli sild; see nägi välja peaaegu nagu need Tahkuna poolsaare sillad Hiiumaal, koguni traadiga tugevdatud ka. Astusin sillale; siis vaatasin alla ja taipasin, et vesi on siin nii selge, et algul poolemeetriseks arvatud vesi oli tegelikult paar meetrit sügav. Põhi oli absoluutselt selgesti näha. Valisin silla asemel madalast kohast läbi kahlamise. Ilusa Queñi järve ääres telkisin päevake-kaks.

Queñi ümber kasvab quila-bambus. Sellel olevat niisugune omadus, et üks taim kasvab paarkümmend aastat, siis õitseb korra, ja kuivab ära ja viljad kukuvad maha; kusjuures quila iseärasus on selles, et ühe piirkonna taimedel on see tsükkel omavahel sünkroonis. Praegu ongi see aeg, kui Queñi-äärsed quila-tihnikud on kuivanud ja metsades nahistavad rotid, kes on maiad quila viljade peale. Räägitakse, et selline sünkroonis kasvamine on quila olelusvõitluse osa -- nimelt soodustab tohutu hulk korraga kuiva bambust metsatulekahjusid, see aga puhastab ala quila vaenlastest -- suurematest puudest, mis varjavad quila eest päikese. Pärast tulekahju algab uus quila-tsükkel...

Tagasi San Martíni tulekul juhtus täiesti hämmastav lugu... olles suurele teele kilomeetri kaugusel Tshiili tõkkepuust välja matkanud, asusin autosid ootama... keskpäev, päike lõõskab, varju pole kusagil. Tee tolmab tohutult iga auto järel, aga autod lähevad eranditult vales suunas. Peale tunnipikkust lonkimist tuleb lõpuks üks autoke õiges suunas. Peatuvad viisakalt ja näitavad, et neil on vaid pisike kahe uksega auto ja tagaiste on kõik nende oma kola täis. Ega midagi, naeratame ja soovime õnne, ja lonkimine jätkub. Aga... paari minuti pärast tulevad nad tagasi! Mõtlesid ümber ja seletavad, et ehk me kuidagi ikka mahume. Korraldame siis laadungi ümber ja ma saan koha tagaistmel, enda 17-kilone seljakott süles. Vahvad inimesed. Paar Buenos Airesest, kes nagu minagi siia järvede äärde puhkama tulid.

Nojah. Kui hästi läheb, olen paari päeva pärast Tshiili poolel, Puyehue vulkaani otsas. Kirjutan vist Osornost või Puerto Montt'ist ca 10 päeva pärast. 

Date: Fri, 18 Jan 2002 09:17:11 -0800 (PST)
Subject: Tshiili
Esimene päev pärast viimase kirja saatmist oli õige seiklusrikas. Algas see hommikul jooksmisega mööda San Martini, et õigeks ajaks saada söödud, raha vahetatud (esimest korda kursiga $100 --> 140 peesot!), ja bussi peale. Tunnike hiljem bussiga järvede-küngaste maastikku pidi lõuna poole Villa La Angosturasse (jep, tee nimega Siete Lagos). Seal selgus, et buss Tshiili poole läheb täna küll, aga kohad on kõik täis. Egas midagi, jälle hääletama.

Liiklust palju, aga keegi ei peatu. Juba kolmas kord tuli oodata täpselt tund, et peatuks esimene auto -- suur veok, mis viis mind läbi algava vihma Samore kuru alla Argentiina tollipunkti. Kaugemale ta ei sõitnud. Piiriületus on iseenesest 25 km pikkune; keskel on kuru, ja kummalgil pool 10-15 km kaugusel on siis vastavalt Argentiina ja Tshiili ametnike postid. Nende vahele jääb inimtühi ala. Veidi totakas oli selles kontekstis kõndida seljakott seljas Argentiina posti juurde, seletades, et soy un mochilero, no tengo un vehiculo. Ilma vehiculota piiriületajad pole Samore kurul eriti tavalised, arvestades, et teisele poole on ju 25km ja see teine pool pannakse kinni kell 9 õhtul. Aga mis teha, ja nii leidsingi sellesama päeva pärastlõunal end seal kahe punkti vahel eikellegimaal hääletamas... passis juba tempel, et Argentiinast väljunud, kas ka õhtuks Tshiili tempel sinna kõrvale saab, polnud kindel. Auto iga viie minuti tagant, keegi ei peatu. Jala vantsima hakata eriti ei huvitanud, sest kurul ja Tshiili pool paistis ilm koledamaks minevat. Argentiina poole tibutamise asemel oli kurul päris pilved ja mul polnud tahtmist selle ilma sisse telkima jääda, juhul kui kella 9ni keegi peale ei võta. (Muidugi on mõlemal poolel rahvuspark ja telkimine idee poolest keelatud)

Pärast traditsioonilist tundi peatus pisike pirukaauto. Ainsal kahel istmel istusid isa ja poeg (ca 20-25 vanune), argentiinlased, kes olid parasjagu kolimas poja elamist Tshiilisse, Puerto Varasesse. Taga oli voodi ja muud mööblit. Mõned inimesed on siin ikka toredad küll, kutsusid mind ette pojaga kahe peale ühte istet jagama ja sõit jätkus. Kurul (1200m) oli koerailm (pilve sees) ja üha hullemaks läks. Kui jõudsime Tshiili tollipunktist paar kilomeetrit edasi Anticurasse, kus ma plaani kohaselt oleks pidanud maha minema ja Puyehue vulkaani poole kõmpima hakkama, olime 250m kõrgusel, pilvest väljas, kuid sadu oli nii tugev, et nähtavus üle 100 meetri polnud. Mingist vulkaanist polnud lõhnagi.

Seisime siis seal paari majakese kõrval, mis kujutavad endast Anticurat, ja kutid seletavad, et pole midagi, sõida meiega koos Osornosse või koguni Puerto Varasesse välja. Mida rohkem ookeani poole (läände), seda vähemaks jäi vihma ja seda tasasemaks muutus maastik. Oli kohe päris Eesti tunne -- tasased kaskedega karjamaad musta-valgekirju lehmadega, ilm vihmajärgselt värske ja taevas kaks vikerkaart. Tund hiljem jõudsime Osornosse ja lahkusin neist tüüpidest, pärast seda kui nad olid naeratades tagasi lükanud ettepaneku neile Osornos söök välja teha. Osorno on rahulik Tartu-suurune linnake, kus öömaja vanapaar Sanchezi juures maksab vaid 100 Eesti krooni. Voodid olid suured ja pehmed ja seal siis päev lõppeski, esimest korda Tshiilis.

Tshiili rahvas tundub selline loiu ja rahuliku loomuga (seda rohkem kui Eestis), kontrast argentiinlastega on täiesti olemas. Paljudel on nagu indiaani näojooni.

Kahe päeva pärast koitis Osornos hommik suure sinise taevaga, milles polnud ühtegi pilve. Asusin tagasi Anticura poole teele. Nüüd, selge ilmaga, tekkisid sellele Eesti maastikule lehmade taha vulkaanid valgete tippudega. Mõni oli selline eriti tore terav koonus, nagu kuskilt multikast maha joonistatud. Anticura oli kui ümber vahetatud, palav oli ja isegi Puyehue vulkaan oli näha.

Rada viis üles läbi metsa. Palava ilma tõttu ilmusid lõpuks välja siinse piirkonna nuhtlused - tábanod. Need on sellised tohutud parmud, näevad välja ja sumisevad nagu Eestis kimalased, ainult kaks korda suuremad. Neid on matkajal päikesepaistes ümber terve parv. Hammustavad valusasti. Kole elujõulised elukad, ega ühe matsuga neid maha ei löö ja paljast vehkimisest ära nad ei kohku. Kole-kole. Selgus õnneks, et nende põhitegevus on su tüütamine oma sumina ja su ümber saalimisega, asja juurde nad eriti sageli ei asu, kuigi profülaktikat on vehkimise näol ikka kasulik teha.

Esimene päev kulus minekuks üles laagrisse, mis asus otse metsapiiril 1500 meetri kõrgusel. Vulkaan kõrgus laagri kohal, koht oli ilus, ja seetõttu oli ka telke oma kümme. Nende hulgas ka palju välismaalasi. Enne seda ma kuigivõrd välismaalasi polnudki kohanud -- kui välja arvata ameeriklane mu hotellis Buenos Aireses, kes oli õnnelik, et leidis inglise keele oskaja, kellele jahuda UFOdest, ja Nikola Tesla leiutisest, mille abil saavat elektrit jumalamuidu maa seest, ainult et government ja oil companies varjavat seda meie eest; samuti kogu maakera katvast iidsest tunnelite võrgust, millesse kuulub ka Atlantis. Reisides kohtab tõesti huvitavaid inimesi!

Puyehue kraater oli 2240m kõrgusel, jääd täis, nii umbes viiesaja-meetrise läbimõõduga. Kole tuuline oli, ja vaade oli hea.

Platool püsis ilm pilvitu järgmised kolm päeva. Allpool oli küll pilvkatet näha, aga üleval oli vaid lõputu päike ja palavus lumelaikude ja kõrbedüünide vahel. Kõik koosnes vulkaanilistest kivimitest, mida aeg tasapisi liivaks jahvatas. Platoo oli arvata 10-15 kilomeetri laiune, üle selle minnes tuli ette nii külmi kui kuumi allikaid, lund, ja maa-aluseid ventiile, kust pidevalt suitsu ja väävlihaisu tuli. Geisreid pidi ka olema, aga nende pursked olla harvad.

Teiselt poolt alla minek oli eriti lahe. Miskipärast teised matkajad seda ei teinud, niisiis matkasin üksi läbi vahva vihmametsa. Seda vihmametsa oli kümme kilomeetrit, ja õige raja leidmine oli seal eluliselt oluline, sest ilma rajata oleks matsheetegagi palju päevi kulunud -- ja matsheetet mul teadagi polnud ka. Alguses, üleval kõrbedüünide vahel, ei leidnudki ma rada, ja seetõttu tuli teha üks raske ojaületus (30 minutit alla oja juurde, 20 minutit ületamiseks, 15 minutit teiselt poolt üles), mis tegi jalad märjaks ja oleks peaaegu villid taldade alla tekitanud. Siis leidsin raja ja asi läks lõbusaks. Alla, alla, alla läbi tihedas metsas võimatult lookleva raja. Niimoodi kogu päev. Mets pakkus varju, tábanoid polnud, ja tuju oli hea. Ühes kohas oli isegi päris Himaalaja vääriline vaade alla mitmesaja meetri sügavusel lookleva Río Contrafuerte kuristikku. Vihmametsas oli rada raske, mets tikkus kahelt poolt rajale peale, puusadeni kanarbik, kõrge quila-bambus, okkalised põõsad. Käed kriipisin ära. Eriline atraktsioon oli iga paarisaja meetri järel üle raja kukkunud poole meetri jämedused puutüved; see oli tõesti metsik koht. Linde oli palju, aga loomi ei näinud, madusid ja sisalikke ka mitte.

Nüüd olen siis ookeani lähedal Valdivias, kenas läägesse idülli kalduvas linnakeseses, mis nimetab ennast kultuuripealinnaks. Võib-olla ta seda ongi, tänaval käib mingi triangel kogu aeg.

Lõuna-Ameerika on kohutavalt vaheldusrikas koht. Kõik muu maailma looduse atraktsioonid on ühele maailmajaole kokku pandud, mõnel pool ka ühte riiki. Tshiili on üks sellise riigi kandidaat. Põhjas on kõrvuti Atacama kõrb ja 4000m kõrgune Altiplano kuumaastikud, keskel Vaikse ookeani äärne randadega Eesti maastik, selle kõrval jälle kõrged Andid, lõuna pool fjordid, Patagoonia, ja Tulemaa. Seda kõike ma ära näha ei jõua, aga teen, mis suudan. Täna õhtul põhja poole, pealinna Santiagosse, siis Atacama äärde vaatama Valle de La Luna nimelist 2400m kõrgusel asuvat looduse veidruste kogumikku. Lendamine on kallis, katsun paar päeva bussis veeta. 

Date: Fri, 25 Jan 2002 06:41:33 -0800 (PST)
Subject: Atacama ja Santiago
Atacama kõrbe kohal on alatine sinine taevas. Järgmisi vihmatilku on oodata poole aasta pärast. Kõrbe keskosa on veel kuivem, ta on nimelt koguni maailma kõige kuivem paik, kus sademeid kondenseerub udust 10mm aastas, ja iga 5-20 aasta tagant sajab samapalju juurde ka. Pilvi küll tuntakse, kuid neid on vähe ja nad on kaugel horisondil, nii et praktilist kasu (varju) neist pole; minu peale ei langenud Atacamas veedetud päevade jooksul kordagi pilve vari.

Kõrb on 1200 kilomeetri pikkune. Iga paarisaja kilomeetri järel on kuskil pisike jõeke või oja, ja selle ümber oaas, kus kasvavad ka puud. Oaase ühendavad siis pikad autoteed, kus pole vahepeal kuskil võimalik saada vett või bensiini. Keskpäevapalavuses muutub asfalt eemal täiuslikuks peegliks, millelt peegelduvad tagurpidi kõik liiklusmärgid. Ka tavalise kõrbeliiva kohal peegeldab õhk paremini kui Eestis suviti autotee. Siin veeauruta õhus ei teki probleemi 50 kilomeetri kaugusele nägemisega; kuid maapinna lähedal on palju tolmu, mis paneb horisondi päikeses helendama. Selles peegeldustega helendavas udus heiastuvad halvematel hetkedel järved ja teed. Eemal olevad asjad ei paista mitte sinakana, vaid pigem lillana; see on vist veeauru vähesusest. Samas on päikeseloojangu värvidemäng ikkagi tavaline sinise-punase-kollase kombinatsioonidega, ainult puhtam ja selgem, sest pilvi pole.

Tuul puhub päikese suunast; hommikul idast ja õhtul läänest. Ööd on vaiksed ja mitte ka eriti külmad, hoolimata sellest, et asume 2400m kõrgusel. Eriti tuulised on soolaväljad. Suurim selline on siinkandis 60 km pikkune Salar de Atacama, mida ääristavad kõrged vulkaanid ja mille üksikutel veeloikudel kõnnivad ringi flamingod. Selle servas on oaas nimega San Pedro de Atacama, mille kohal kõrgub 5900m vulkaan Licancabur (pilt vasakul). Licancaburi taga on juba Boliivia. San Pedros ehitatakse majad kividest ja mudast. Elanikke on 900. Selles pärapõrgus peab hostelit Sloveeniast pärit naine, kes töötas 90ndate algul Ida-Euroopas giidina ja tunneb hästi ka Tallinnat. Veider küll, kuid siin kohtas ta oma tulevast meest ja jäigi San Pedrosse pidama.

Lääne poolt ääristavad Salar de Atacamat Soola-Kordiljeerid (Cordillera de Sal); pisike madal mäeahelik, mis tegelikult küll 100% soolast ei koosne, aga suures osas küll. Sool krõmpsub jalge all ja murdub suurte valgete lahmakatena kivipuruse pinnase küljest lahti. Keset Soola-Kordiljeere on koht nimega Valle de la Luna, kus on väikese soolajärve ümber koos hulk fantastilisi kivist ja soolast moodustisi ja ka paar 200 meetri kõrgust liivaluidet. Rikkusin südamerahuga keeldu Valle de la Lunas telkida; kuuvalgel paistis see paik veel veidram.

Nüüd olen juba tagasi Santiagos, Tshiili viiemiljonilises pealinnas. Linn nagu linn ikka, pärast Buenos Airest ta erilist muljet ei jätnud. Aconcagua, kõrgeim mägi väljaspool Aasiat, on siit vaid 50 kilomeetri kaugusel, kuid paks sudu varjab kõik. Siiski ilmuvad mõnedel õhtutel kõrghoonete kohale lumised mäed. Igatahes on tore olla tagasi parasvöötmes.

Reklaamidest ja muusikavideotest selgub kohalik iluideaal: heledate juustega tüdruk, kelle IQ on blondiks saamise tulemusena jagunud mitte kahega nagu anekdootides, vaid vähemalt neljaga. Miks nii, jääb mulle mõistatuseks.

Muusika on siinmail hea. Tänaval ja isegi metroojaamades kuuleb sageli sellist rocki/poppi, mis mulle meeldib. Ehk ostan plaate ka.

Lähematel päevadel kavatsen pilgu peale visata Valparaísole ja Viña del Mar'ile, mis on siinsamas Santiago kõrval; siis hiljem tagasi lõunasse. 

Date: Mon, 28 Jan 2002 09:36:57 -0800 (PST)
Subject: Mõned Tshiili linnad
Valparaíso: sadamalinn, kaotanud Panama kanali avamisega peaaegu kogu oma hiilguse. Asub küngaste jalamil, tasast maad ookeani ja küngaste vahel jätkub kohati vaid paarsada meetrit. Päris huvitav linnake mitmete veidrate vaatamisväärsustega, nagu näiteks umbes viisteist 1880 aasta paiku ehitatud eskalaatorit-kaldraudteed, mis soovijaid väikese rahasumma eest sadakond meetrit mööda mäekülge üles veavad (toimivad praegugi, lõbus naginate ja kääksumistega sõit on).

Viña del Mar: Lõuna-Ameerika populaarsemaid rannakuurorte. Rannalinnale kohaselt on tänavad laiad ja päikest täis; palav ja ebamugav. Vaikne ookean on siin soolane ja külm (ehk 18 kraadi). Rannad on paksult inimesi täis, valdavalt pered väikeste lastega. Ujuda keegi eriti ei viitsi, hullatakse niisama surfilainetes. Peale minu viitsisid vaid vähesed poideni ujuda. Laine on üsna tugev ka kaldast eemal.

Puerto Montt: kalapüügi- ja turismilinn, pilvine, meeste eelistatuim riideese on veekindel jope. See on mu reisi senini kõige lõunapoolsem koht (kuigi vaid 100 km juba nähtud Osornost lõunas), ja muutus võrreldes Santiago kandiga on tõesti tugev. Vastupidiselt kõigile varasematele kohtadele on siinmail targem kõndida tänava sellel küljel, kuhu paistab päike.

Homme Chiloé saarele, sealt laevaga natuke edasi, siis jälle maad mööda; lõpuks peaks ma lennukeid kasutamata, maad-vett mööda, jõudma oma põhjapoolseimast punktist (Atacama, 22 laiuskraad) lõunapoolseimani (Río Gallegos, 51). Praegu Puerto Montt'is, 41. 

Date: Sat, 2 Feb 2002 07:19:10 -0800 (PST)
Subject: Chiloé
Chiloé on suur saar Tshiili keskosas Vaikse ookeani rannikul. Tshiili elu-olu seisukohalt on ta provints, ja klaasi-metalli-klantsvärki on vähe; aseaineks kajakad ja kalapüük. Siseturism õitseb, ka välismaalasi on veidike.

Kui Osorno kant meenutab Eestit, siis Chiloé on Eesti saarte moodi. Eesti asjadele lisaks tulevad ookean, meetrised sõnajalad vihmametsas, poolemeetrised meduusid rannal, ja igas lahesopis mängivad delfiinid. Mööda selliseid randu ja metsi Chiloé väheasustatud läänerannikul kolasingi telgiga kolm päeva. Künka otsast meretagust maad mitte ei paistnud.

Mingil veidral kombel saadab mind kogu aeg ebameeldivalt pilvitu ilm. Käin sageli kohtades, kus sadavat tuhandeid millimeetreid aastas, kuid mu telk pidi alles üleeile öösel vastu võtma esimese kerge paaritunnise vihma (sellise, nagu vihmad Eestis on). Enamasti on pilved koos minu saabumisega varsti laiali läinud.

Siit edasi võivad mu kirjadele pikad vahed jääda. Lähen edasi mööda Carretera Austral'i, kesist teed, mis on Tshiili Metsik Lõuna; kolmandik kogu maa pindalast ja vaid 3% rahvastikust. Carretera Austral on lõpetamata; tee kaob Puerto Yungay nimelises kohas keset fjorde ja liustikke. Sealt edasi Tshiili siseselt teid ei lähe, kaugematesse asundustesse (Punta Arenas, Puerto Natales, Tulemaa) pääseb vaid Argentiina kaudu, merd mööda, või lennates. Mina Puerto Yungayni välja minna ei kavatse; homme laevaga Chiloé'lt ära suurele maale Chaiténi kohal, ja siis mööda Carretera Australi Coyhaique nimelise linnani, sealt Argentiinasse ja ikka edasi lõunasse Fitzroy poole. 19. veebruaril lendan sealtkandist tagasi Buenos Airesesse. 


Date: Tue, 5 Feb 2002 13:50:39 -0800 (PST)
Subject: Carretera Austral
Seljataga on 420 kilomeetrit kruusateed ja olen Coyhaiques. Läbitud on suur ports Carretera Australist. Kogu selle maantee piirkonnas, 1000x200 km alal, elab vaid 80 tuhat inimest, neist pooled Coyhaiques. Siin on poole Eesti suuruseid provintse, kus elab 488 või 375 vms elanikku ja mille administratiivne keskus on kahesaja elanikuga küla, kuhu pääseb vaid lennuki või laevaga.

Carretera Austral oli Pinocheti poolt algatatud geopoliitiline projekt, eesmärgiks ühendada suur osa maast teedega; muidu võtvat naabrid (Argentiina) need maad ära. Räägitakse, et Argentiina geopoliitikud suhtuvad samuti oma maa Tshiiliga piirnevatesse aladesse. Tee-ehituse kulud olevat olnud tohutu suured, sest maastik on raske ja inimtühi. Kust elekter tuleb, seda ma ei tea; sidepidamieks on 150 elanikuga küladel kahemeetrise taldrikuga satilingid. Seda kirja kirjutan ma läbi Coyhaique viiemeetrise taldriku.

Aga maastik on samal ajal ilus. Ma ütleks, et kõige ilusam piirkond, kuhu ma sellel reisil seni olen sattunud. Mäed meenutavad juba pilte Lõuna-Patagooniast oma 3000-meetriste graniit-tornidega. Maa on puutumata ja öösel sõites läbisime kümneid ja kümneid kilomeetreid liustike vahel metsastes orgudes, kus pimeduse tulekul ei süttinud ükski tuluke. Mäed on enamasti vaid 1000-2000m kõrgused, kuid liustikud laskuvad kohati isegi orupõhjani, tunduvalt allapoole metsapiiri. Siit veel 150km lõuna poole asub San Rafael, merepinnani laskuvatest liustikest maailmas ekvaatorile lähim.

Reisimine on siin peaaegu sama lõbus kui Aasias -- bussidel tuleb ikka aeg-ajalt rattaid vahetada. Kahjuks on erinevalt Aasiast transporti väga vähe; see tuleb muidugi vähesest asustustihedusest. Hääletamine olevat vaid kaks korda kiirem kui jala kõndimine -- see 420 km Chaiténist Coyhaiquesse hääletatavat ühe nädalaga. Siia tuleks kunagi tagasi pöörduda oma transpordiga... huvitavat värki jätkub Carretera Australi piirkonnas nädalateks. Praegu aga lähen 4-5 päevaks telgiga mägedesse ja pöördun siis tagasi Argentiinasse läbi viiesaja elanikuga asunduste.

Tshiili asulad armastavad end reklaamida. Varem, Panamerican Highwayl Santiagost lõunas, oli näiteks teel silt "Lanco: värav lõunasse!". Sada meetrit edasi juba uus silt: "Lanco -- teenuste linn!". Tõepoolest, ega seal peale kahe bensiinijaama palju muud polnud.

Aga päris tõsilugu on see, et kobrulehed on siin meetrised. Suurimad, mis näinud olen, olid sellised, et kahe laiali käega mõõtu võtma ei ulatunud. Sõnajalad on ainult veidi väiksemad.

Kliima on üldiselt meeldivalt jahe. Aga ilm sõltub tugevalt asukohast. Ookeanirannikul Puerto Chacabucos sadavat 4300mm ja "370 päeva aastas", kuid sada kilomeetrit eemal Kindral Carrera järve ääres kasvatatakse puuvilju, aastas tuleb 250mm sademeid ja 300 päikeselist päeva. Praegu asun nende kahe vahepeal, aga sihtkoht Argentiina on teisel pool Kindral Carrerat. 


Date: Sun, 17 Feb 2002 11:41:14 -0800 (PST)
Subject: Cordillera Castillo ja Fitzroy ka
Viimati jäi jutt pooleli Coyhaiques, plaanidega mõneks ajaks Cordillera Castillosse kaduda. Asi sai tehtud ja paistab, et see jääb praeguse reisi tipuks. See paik on metsik; seda rohkem kui enamik Himaalajast näiteks. Kohalikke elanikke mägedes pole. All, madalamates laiades orgudes on küll mõni pisike küla või estancia, ja nende loomad viiakse ülespoole nõlvadele sööma, kuid põhimõtteliselt erinevalt Himaalajast külaelanikud kõrgemale poole ei tiku. Seetõttu on ka teeradu vähe, ja need mis on, on vähe käidavad ja sellised lõbusad. Ühes kohas oli paar kümnemeetrist laskumist mööda praktiliselt vertikaalset rusuvoolu jälge, mille tegid sellisel kujul läbitavaks vaid mõned üksikud põõsatutid ja puukesed, mille küljes sai siis rippuda ja järgmist jalatuge otsida. Teises kohas lõppes rajakene kuuemeetrise müriseva jõe ääres rusuvoolude vahel, ise vaatad kuidas üle saad. Kolme põhilise matkapäeva jooksul kohtasin ühte inimhinge -- prantslast, kes käis üksi nagu minagi. Nagu päris, eks? Ja selline marsruut oli LP "Trekking in ..." raamatus kirjas, ilma mingite selgitusteta, mis eristaksid teda näiteks teeviitadega Applepie Highwayst Nepaalis. Tolle jõeületuse kohta oli öeldud lakooniline "easily cross a river". Kõhe on üksi astuda mägijõkke, teadmata selle sügavust; tegelikult oli siiski LP'l õigus, sest vesi oli vaid natuke üle põlve ja poolde jõkke ulatuv kuivanud puu pidas survele vastu. LP oli ka muudes kohtades ebatäpne ja see tõi kaasa pisikesi eksimisi ja ootamatusi, mis aga teatavasti rikastavadki meie elupäevi. Veel üks jõeületus oli tekstis ja kaardil mainimata, kuid kahekümne minutiga leidsin tee kivilt kivile, nii et jalad jäid seekord kuivaks.

Aga marsruut oli tõesti super. Kes oleks võinud arvata, et siin, vaid 1000-2000m kõrgusel, kohtab kivitornide, liustike ja jääkoskede vahel vaatepilte, mis on ehk sama võimsad kui Grand Barrier Annapurna-Himaalajas? Soovitan Cordillera Castillot kõigile, keda ei hirmuta need asjaolud ja vajadus kahes kohas 300-600 meetrit laskuda mööda järske lahtistest kividest koosnevaid nõlvu.

Linde oli näha igasuguseid, kotkastest partideni; öösel tuli kord keegi ka telgi juurde imeliku häälega karjuma, ehk võis see mingi kakutaoline olevus olla. Loomi ei näinud kahjuks ühtegi. Cordillera Castillo pidi olema üks viimaseid kohti, kus leidub haruldasi huemuleid; selline väike hirv, pildi peal hirmus kena. Raamatus oli jälle naerukoht, marsruudi alguses telkmiskoha juures olevat nimelt mõnikord huemuleid näha. Telke oli seal jah mitu tükki, niisiis nägime huemuleid telkide vahel jalutamas samapalju kui omi kõrvu.

Lausa veider, kuidas maastik muutub selle 30-40 kilomeetri jooksul, mis lahutab Cerro Castillo metsikuid kivitorne Kindral Carrera järvest. Järve juures on maastik juba lainjam ja igavam, Argentiina stepid on teisel pool kiviga visata. Niisiis, praamiga üle järve Chile Chicosse, mis, nagu teadustab suur ingliskeelne silt sadamas, on The Sun City (elanikke on selles citys neli tuhandet). Too päev oli küll üks neist kuuekümne viiest, mitte kolmesajast. Edasi üle piiri Argentiinasse. Uskumatu piiriületus -- kutid ei leidnud Estoniat oma kaustadest, ja niisiis saabus riiki hapu näoga kodanik maalt nimega Rusia, koodiga SOV!

Kuussada kilomeetrit kruusateid läbi steppide lõunasse Fitzroy poole; 14 tundi, vastu tuli seitse autot ja palju salku guanaco'sid ja ñandú'sid. Ñandu on suur lennuvõimetu lind, jookseb inimeste eest hirmunult mööda steppi. Guanaco on aga kaameli sugulane, selline pika kaelaga, aga hirve mõõtu ja graatsiline, jookseb galoppi. Ühes estancias oli paar kodustatud guanacot ka -- kolearmsad loomad, pehmed ja karvased, suurte mustade silmadega. Sõbralikud ja uudishimulikud. Metsikud guanacod lasid endale ka paarikümne meetri kaugusele; räägitakse, et lõuna pool, Tulemaal, kardavad nad veel vähem.

Estanciaid leidus steppides seal, kus kasvas umbes kümme puud; kuuesaja kilomeetri peale ehk kümme estanciat. Igaüks valitses siis neid sadu ruutkilomeetreid enda ümber, kus puid polnud. Maastik lainjas, ilm väga tuuline.

Fitzroy kanti sattumine oli silmiavav; olin jõudnud harjuda sellega, et senini oma reisil kuigi palju turiste ei kohanud, v.a. San Pedro de Atacamas. Fitzroy ümbrusesse tuleb iga päev paar bussitäit turiste, nii põhjapoolkeralt kui ka argentinosid-chilenosid. Matkamiseks pole eriti palju võimalusi, kuna Parque Nacional Los Glaciares seab rangeid piiranguid ja 4-5 päevaga näeb enamiku lubatud aladest ära. Los Glaciares iseenesest kaitseb Argentiina-poolset osa maakera "kolmandast poolusest", suurest Patagoonia jäämaast, mis on paarsada kilomeetrit pikk ja umbes 80 lai. Enamik kuulub Tshiilile, kuid ka Argentiina jagu (Los Glaciares) on pindalalt veerandi ulatuses liustikega kaetud. Selle ala servas on siis paar muljetavaldavat kivitornide kogumikku, mis koonduvad Fitzroy (3400m) ja Cerro Torre ümber.

Fitzroyst kuulsin esimest korda umbes 15 aastat tagasi, kui nägin dokfilmi sellest mäest ja poolakate ronimiskatsest. Seal väideti, et Fitzroy on maailma kõige raskemini ronitav mägi, ja seda mitte ronimistehniliste raskuste tõttu (75-90 kraadi seintega kivitorn), vaid seetõttu, et Fitzroy seinadel on vaid umbes 30 äikesevaba päeva aastas. See äikesejutt võib ka õige olla, kuid ilm on siin niivõrd lokaliseeritud, et kuigi telkisin 6 km kaugusel Fitzroyst (mis, nagu teada, on väga lühike maa, eriti kui kõrguste erinevus on 2600m), ei saanud äikest ega midagi. Õhtul tõusis küll kõva tuul ja sadas; Fitzroy oli muidugi pilves ja mürinat kostis sealt ka. Hommikune vaatepilt Laguna de los Tres äärest oli vaeva väärt -- 4 km Fitzroy seinast. Nagu mega-turistikohtades tavaks, olime koos ühe sakslasega ainsad kaks, kes nende bussitäite hulgast viitsisid õigeks ajaks (päikesetõus) sinna minna. Paljud läksid pärastlõunal ja ei tea siiamaani, millest nad ilma jäid.

Ilm Fitzroy kandis on küll üpris kehva. Külm ja kõle tuul. Kes tahab neid elemente trotsida, see võib paari päevaga käia üle liustike ära ka kahel kurul Fitzroy taga, kust olevat lai vaade teisele poole päris suurtele jääväljadele.

Los Glaciares'i lõunaosas on veel muidki kuulsaid kohti, eesotsas Perito Moreno liustikuga. See on tõesti muljetavaldav nähtus -- üks väheseid liustikke, mis on ka lähedalt vaadetes ilus, ja kohe väga. Perito Moreno liustik laskub järve; mingit tavalist räpast liustikusodi ega moreeni pole. Vertikaalne sein, mis tõuseb järvest, on 50-60 meetri kõrgune ja mitu kilomeetrit lai. Jää on ilusa sinaka varjundiga ja kogu vaatepilt tõesti hea.

Nüüd olen Río Gallegoses ja ootan oma ülehomset lendu Buenos Airesesse. Río Gallegos on saja tuhande elanikuga bussipeatus, kus pole absoluutselt mitte midagi teha. Homme katsun Atlandi rannikul käia, see on 130 kilomeetri kaugusel, aga ehk õnnestub mingit transporti leida. 

Date: Tue, 19 Feb 2002 15:30:56 -0800 (PST)
Subject: Cabo Vírgenes
Eile oli mu viimane päev Patagoonias, ja see sai üpris veider. Käisin nähtavasti ainsas kohas, mida Río Gallegose ümbruses vaadata on -- Cabo Vírgenes ehk Neitside neem. Nime kohta on muidugi Magalhaesi-aegne legend, kuid seda pole mul senini õnnestunud teada saada (mitte et ma eriti proovinud oleks). Kuna see on ju Patagoonia, on vahemaad suured -- Cabo Vírgenes asub Río Gallegosest 140 km kaugusel, on üsna inimtühi, ja sinna saamine seega tõsine probleem. Pärast terve päeva võtnud lootusetuid uurimisi, telefonikõnesid, ja kauplemisi selgus, et ega ikka muud reaalset võimalust pole kui üürida auto koos juhiga. Leidsin, et kuna kõik ülejäänu on tänu Argentiina peeso 2x kukkumisele nii odav (suhteline mõiste muidugi), võin seda endale lubada ja plekkida neile siis mujalt säästetud raha -- 1600 krooni ringis. Ei tea nüüd, kas käik seda raha just väärt oli, aga veider oli too koht küll.

Maastik seal on puudeta tasane stepp nagu igal pool mujalgi. Neitseid seal neeme tipus ei leidu, kuid see-eest on kümnete tuhandete kaupa pingviine. Pidi olema suuruselt teine pingviinikoloonia Lõuna-Ameerikas. Praegusel aastaajal on veel viimased munad vaja ära haududa, ja seda mõned pingviinid kanarbikutaoliste põõsaste all tegidki. Ülejäänud passisid mere ääres või paterdasid niisama rahulolevalt ringi. Pesad peavad põõsa all olema sellepärast, et muidu söövad kajakad munad ära. Selle kohta oli õpetlik silt ka, et missugune üks hea pesa olema peab, aga see oli vist inimestele mõeldud, pingviinid silti ei uurinud.

See neem on viimane mannermaa, mida Atlandi ookeanis lõuna poole seilates näeb. Edasi on Magalhaesi väin ja siis juba Tulemaa (mis iseenesest on saarestik, mitte mandri osa). Neeme tipus on 1904 ehitatud majakas, mis koguni külalisele näitamiseks käima pandi. Lambi soojenemine pidi 20 minutit võtma. Alguses oli valgus jah õige tuhm, aga varsti oli lambi kõrval seistes ikka valus sisse vaadata. Lamp ja läätsekomplekt pöörles ringi ja mürises. Ju pirn oli ikka uuem kui 1904, aga ülejäänu tundus sajandivanune küll.

Mis veel? Iga kümnekonna kilomeetri järel paistab Cabo Vírgenese piirkonnas läikiv mahutite ja torude rägastik, kus imetakse maa seest raha ehk gaasi. Sildid on umbes et "Planta Condor 5", "Acceso privado prohibido". Magalhaesi väinas on ka hulk Tshiili platvorme -- ilmselt kah gaas või hoopis nafta.

Nüüd olen juba Buenos Aireses ja varsti Tallinnas.
Return to my homepage