Peru & Bolivia

If you don't read Estonian, the photos are your only hope.

Hispaania keele huvilised saavad siin ka oma sõnavara täiendada väikese õpiprogrammi abil. 

Date: Sat, 30 Oct 2004
Subject: Lima ja Nazca
Olen nüüd kolm päeva Peruus olnud ja on midagi kirjutada ka juba.

Lend Amsterdamist Peruusse käis Hollandi Antillide (Bonaire) kaudu. Bonaire nimi ei ütle lugejatele vist midagi, aga sellest järgmine saar on Curaçao, mis juba ütleb, ja veel järgmine on Aruba, kust teatavasti on pärit üks meie eurovisioonilaulja. Bonairel olev Flamingo lennujaamahoone on värvitud roosaks ja on umbes sama suur kui Kärdla oma. Kui sinna maandub Amsterdamist tulnud lennuk mis on 2x suurem kui Estonian Airi Boeingud, siis kärutavad bonairelased lennuki juurde trepi ja soovijad võivad Amsterdami 13 kraadist astuda Kariibi mere saarte läikivale asfaldile.

Bonairel oli ilm eriti kummaline, Üldiselt lõõskas päike, aga tundub et umbes kord tunnis sõitis üle troopiline tormike koos vihmavalingute ja tuulega. Lennul sealt edasi, üle Venetsueela ja Kolumbia, oli võimalus ka näha rünkpilvi mis ulatusid lennuki 11km lennukõrgusest veel kõrgemale, arvata 15km peale. Nende vahel ja sees möödus siis hüplik lend Peruusse.

Mulje Limast, Peruu pealinnast, on masendav. Teadsin küll, et Peruu on Tshiilist ja Argentiinast vaesem, kuid ma ei arvanud ikkagi, et astun sellisesse kolmanda maailma pealinna. Tshiili ja Argentiina on teatavasti Eestist suurema "tsiviliseerituse" astmega. Aga valem Lima saamiseks on Delhi pluss kuritegevus miinus hais. Kümmekond miljonit elanikku. Räämas linn. Olin kõige shikimas linnaosas Mirafloreses, mis oli umbes samalaadne nagu Paldiski. Kesklinn on täitsa nagu Delhi, prügi igal pool, kõik on räämas ja laokil.

Lima asub Vaikse ookani rannikul, umbes kümme kraadi lõunalaiust. Aga erinevalt Euroopast, mis saab endale kaela sooja Golfi hoovuse, saab Lima näkku külma vett. Niisiis on praegusel kevadisel ajal Limas päeval heal juhul 20 kraadi sooja. Võrdluseks, Lõuna-Indias umbes samal laiuskraadil on aasta ringi +37. Suure osa aastast on Lima piirkonna kohal ranniku-udu nimega garúa, ehk siis kõik on hägu sees ja nähtavus 5-10 kilomeetrit. Vihma sajab väga harva, aga päikest praegusel aastaajal ka ei näe. Ookeanirannikul on järgmine poolsaareke paari kilomeetri kaugusel paksu hägu sees, ja ka tänaval mõnesaja meetri kaugusel olev on tuntavalt udune.

Limas viibivad reisijad on seega enamasti oma hotellides sees üksteisega lobisemas, sest väljas suurt midagi huvitavat pole. Inglannast ja Buenos Airese kutist koosnev paar, Venetsueelast pihta hakanud inglannad Saskia ja Jo, kaks rootslast, hulk muid tegelasi ja kokku üks kirev seltskond. Saskia tegi ühe Rios elava uusmeremaalase näpunäidete järgi mitu kannutäit ülihead caipirinhat ja hommikul saime me teada et järgmise peo võiks veidi vaiksemalt teha. Lõuna-Ameerikas käib üldiselt seltskond kes on pool maailma läbi käinud, ja seni olen ma leidnud ainult kaks tüüpi kes on veel lühemal reisil kui minu viis nädalat.

Limast välja lõuna poole sõites tuleb nähtavale ka asjaolu et tegevuspaigaks on ikkagi Lõuna-Ameerika rannikukõrb. Liiv, kivid. Suured surfilained, mis kaugelt paistavad väikesed ja harvad, aga lähedalt suured ja ilusad. Siia tullakse surfama ka Põhja-Ameerikast.

Edasi minnes keerab Panameerika maantee sisemaa poole ja maastik tõuseb. Selja taga vajus suur punane päike aeglaselt Vaiksesse ookeani ja õhk selgines, sest hägu on enamasti ainult madalal. Kõrbes mööda Panamericanat bussiga sõites võib kahtlemata magama jääda, eriti öösel. Oli juba hea mitu tundi pime olnud, kui järsku sattus buss keset väikese linna tulesid ja ma jooksin bussi etteotsa juhile seletama et vaja peatuda.

Niisiis, Nazca, 500m kõrgusel merepinnast. Esimest korda pärast Amsterdami nägin sinist taevast ja öösel oli tähtigi näha. Inimesed jagunevad kaheks: need, kes pole Nazcast midagi kuulnud; ja need kes ei saa aru kuidas on võimalik Nazcast mitte midagi kuulnud olla. Mina kuulun sinna teise gruppi. Esimesse gruppi kuulujate jaoks väike lühiseletus: Nazca lähedal on keegi umbes 2000 aastat tagasi vedanud keset kõrbe joontest sadade ja tuhandete meetrite suurused kujutised. Jooned on tehtud kivide eemaldamise teel -- ilma kivideta kõrbepind on heledam kui kividega. Maapinnalt pole jooni praktiliselt näha, ja kujunditest ei saa kindlasti aimu. Paarisaja meetri kõrgusel lendavast väikelennukist aga on kõik nagu peo peal. Ma tegin kolmekümne minuti jooksul 160 kaadrit pilte... Teooriaid joonte otstarbe kohta on palju erinevaid. Müstilisust lisab asjaolu, et näha on neid ju ainult õhust, ja Lilienthali ja Wrighte sel ajal teatavasti veel polnud. Limas pajatas umbes üks taksojuht (kelle hispaania keele hääldus oli umbes selline nagu ta üle kolme klassi koolis poleks käinud) kohe Erich von Dänikeni teooriatest, mille kohaselt tegu on tulnukate maandumisplatsiga. Muide, üks kujunditest on täpselt selline nagu tänapäeval karikatuurides tulnukaid kujutatakse. Kui tulnukapilt oleks värviline olnud, siis kindlasti roheline :p

Katsun õhtupoole Palpa kujundid ka üle vaadata. Need on lennuväljast kaugemal kui Nazca, aga kui leian kaks kaaslast kellega lennukikulusid jagada, siis käin ära. 

Date: Sat, 6 Nov 2004
Subject: Cuzco, Valle Sagrado, ja Machu Picchu
Cuzco. Kunagine inkade impeeriumi pealinn, kust enne Kolumbust valitseti poole Euroopa suurust ala. See valitsemine oli küll üürike, kuna inkade kultuuri kõrgaeg kestis vaid sada aastat. Siis tulid hispaanlased hobuste ja tulirelvadega ja vallutasid kergesti kogu kama.

Cuzco asub sügaval Andides, 3300m kõgusel. Buss sõitis sinna läbi mägede 13 tundi. Ses suhtes on ta asukoht võrreldav India Himaalaja Tallinna-suuruste linnadega, kuhu mägede algusest sama kaua sõidetakse. Aga ma polnud seni näinud, kuidas 4000m kõrgusel bussiga (mitte dzhiibiga) kurvides sellist tempot tehakse, et osad inimesed oksendavad. Mina kaasa arvatud. Oma osa mängis muidugi kõrgus, tulime ju Nazcast 500m pealt.

Niisiis tervenesin Cuzcos ja jõin lahke hotellirahva pakutud kokalehtedega teed, mis pidi kõrgusevaevuste vastu aitama. Koka kasvatamine on siin legaalne, keelatud on vaid selle töötlemine kokaiiniks. Mis muidugi ei tähenda et seda ei tehta. Kokat on väidetavalt sees ka kohalikus karastusjoogis Inca Kola's, mis ühe Mehhikos elava austerlanna väitel maitseb samamoodi nagu välja näeb. Sellega tahtis ta ilmselt vihjata Inca Kola värvi sarnasusele mõnede inimlike seedeproduktidega.

Cuzco on kena ja puhas linn. Tallinnast natuke väiksem ja meenutab objektiivsete asjade poolest koguni Kathmandud. Asub samalaadses laias orus mägede vahel, tolmused äritänavad, turud, kõige rohkem paarikorruselised majad. Isegi kohalik backpackerite geto on olemas, küll ainult ühe tänavakese näol. Peruu turismipealinn on ta teenitult, kogu Lõuna-Ameerika oma aga teenimatult. Ta on tore koht kus mõnda aega peatuda, kuid tal puudub siiski Kathmandu sarm ja hommikune vilepillimäng.

Cuzco lähedal asub inkade Valle Sagrado ehk Püha Org, mille lõpus on Machu Picchu, Lõuna-Ameerika suurim turistivaatamisväärsus. Paljud turistid sõidavad Valle Sagradost kiirelt läbi oma teel Cuzcost Machu Picchuni, aga tegelikult on see ütlemata mõnus org kus peatuda pikemalt. Erinevalt algselt mõeldud 1-2 päevast olen ma siin orus erinevates külades olnud siiamaani ja ei kavatse ka täna ega homme veel Cuzcosse tagasi minna. Külas nimega Pisac leidus kaks kanada pensionieale lähenevat meest, kes olid seal olnud juba kuu aega ja kavatsesid sügisel seal maja üürida ja kolmeks kuuks tagasi tulla. Tegevust pidi igatahes jätkuma, üles mägede vahele matkates pidi indiaanikülasid ja inkade varemeid olema lõputult.

Passisin minagi Pisacis mõned päevad ja õpetasin kohvikupidaja viieaastasele tütrele numbreid -- tema õpetas mulle värve vastu. Indiaanlaste (ketshua) keelt ta ei rääkinud, ainult hispaaniat. Raskemad numbrid nagu 14, 40, 15, 50, 70 jne jätsid tal veel soovida. Naljakas näha et lapsel oma emakeelt õppides on raskusi täpselt samade asjadega mis teistel seda võõrkeelena õppides. Sageli lähevad omavahel segi 5, 15, 50, ja 500 (cinco, quince, cinquenta, quinientos) ja 60 ning 70 (sesenta, setenta).

Muide Pisacis turupäeval kohtasin kahte naist kes omavahel eesti keeles arutades kampsuneid selga proovisid...

Tagasi jutuga inkade juurde. Otse Pisaci kohal kaljul (400m külast üles) olevad varemed ongi ühed kõige uhkemad. Kogu Valle Sagrado varemete kohta kehtib üks ja sama nõks: turistibussid saabuvad Cuzcost umbes kell 10-11 hommikul ja sellest alates tuleb varemetes tunglemist ette. Aga ööbi Pisacis või Ollantaytambos (need on oru kaks kenamat asulat), stardi hommikul kell 6, ja sulle on garanteeritud paar tundi peaaegu üksi kolamist 600a tagasi kandiliseks tahutud kividest müüride vahel. Eriti head on ses suhtes Huchuyqosco varemed, kuhu autoteed pole ja mida Lonely Planet ei maini. Läksin Pisaci hotellipidaja õpetuse järgi Pisacist bussiga kümmekond kilomeetrit Lamay külasse, sealt üle suure silla, ja sealt algab rada, 750m üles, kaks tundi. Peale minu oli seal veel üksainus uudistaja.

Nõuandena tulevastele reisijatele järjestaks mina seni nähtud Valle Sagrado varemed (v.a. Machu Pichhu, mis on omaette klassis) nii:
  1. Pisac (kindlasti hommikul vara enne kui kümme turistibussi kohale sõidavad)
  2. Huchuyquosco
  3. Ollantaytambo
  4. Sacsayhuamán
Valle Sagrado on veidi madalamal kui Cuzco, ja mida edasi lähed, seda madalamaks ta saab. Orus voolab Urubamba jõgi, mida natuke maad allavoolu nimetatakse Ucayaliks, ja veel edasi allavoolu Amazonaseks. Ollantaytambo kohal on maastik veel puna ehk mägirohumaa; sealt rongiga umbes 50km edasi Machu Picchu juurde sõites on see juba asendunud väga järskude graniitkuristike ja dzhungli-pilvemetsaga. Ka kliima on muutunud, sajab nimelt palju rohkem. Amazonase-Ucayali äärne vihmamets pidi päris lähedal olema.

Need järsud kuristikud teevadki Machu Picchu eriliseks. Asukohalt on ta Valle Sagrado varemetest kõige vapustavam, ületades Pisaci kaljutippu pika puuga. Mägede kalle on Machu Picchu kandis umbes 80 kraadi, kõrgus orupõhjast 400-1000m. Machu Picchu ise asub 400m orupõhjast. All orus nurga taga on asula nimega Aguas Calientes, mis on M.P. huvilistele baasiks. Bussid saalivad pidevalt mööda käänulist teed üles-alla. Otse üle oru Machu Picchust on Putucusi nimeline mägi. Pärast M.P. külastamist soovitan ma kõigile vähegi füüsiliselt vormis olevatele inimestele Putucusi tippu minemist. Rada mis sinna viib on omaette vaatamisväärsus, nimelt järsemates lõikudes kasutatakse seal redeleid. Esimene redel oli vertikaalis mõõdetuna 40m ehk 15 majakorrust, mööda arvata 80-kraadist kaljut keset dzhunglit. Muljetavaldav, pole midagi öelda... aga vaade mis tippu jõudes avaneb võtab lihtsalt jalad alt. Seal kivi peal istudes ja kuristiku kohal jalgu kõlgutades on muidugi ka närvikõdi täiesti olemas :p Tipus lehvib suur inkade impeeriumi vikerkaarevärvides lipp. Otse üle oru, arvata kilomeetri kaugusel, on Machu Picchu. Seal seebikaga pildistavate inimeste välklampide sähvatused on selgelt näha. Kaljude järskus ja mastaabid on nagu peo peal ees, igal pool ümberringi on peaaegu vertikaalsed seinad, mis on siiski paksu dzhungliga kaetud. Pilved ujuvad üles ja alla ja edasi ja tagasi. Machu Pichhu kõrval Intipunku juures tipus paistab pisikesena teine vikerkaarevärvides lipp. Ja kuna Putucusile autoteed pole, siis oled sa tipus umbes-täpselt üksi. Ainult ettevaatust vihmaga libeda raja ja redelite suhtes.

Putucusi oligi mul reisi senine tipphetk. Praegu olen Ollantaytambos ja kavatsen pärast Moray, Salinase, ja Chinchero vaatamist siirduda tagasi Cuzcosse ja sealt edasi Titicaca äärde. Sealt kavatsen uuesti kirjutada -- kirjutage teiegi mulle :) 

Date: Sun, 14 Nov 2004
Subject: Peruu ja Boliivia
Jäin viimati pooleli Valle Sagrados. Käisin seal veel Morays, mis on üpris omapärane koht. Mitmekümne meetri sügavustesse looduslikesse lohkudesse on ehitatud ringikujulised terrasspõllud, iga sügavamal olev ring siis eelmisest väiksem. Väidetavalt on igal tasemel oma mikrokliima, temperatuur jne, ja oletatakse et neid kasutati põllumajanduslaboratooriumina. Käisin kõik ringid läbi, justkui oleks sügavamal soojem olnud, aga pead ei või anda. Visuaalselt igatahes muljetavaldav koht.

Teine omapärane paik on Salineras. Tegu on inkade ajast saadik kasutusel olnud soolatootmise süsteemiga. On allikas, kust tuleb soolast vett; see vesi juhitakse mäeküljele ehitatud paarimeetrise läbimõõduga "pannidesse", mida on seal sadu. Kui üks pann on veega täidetud, siis suletakse sinna juurdevool ja lastakse veel ära aurada. Pärast korjatakse põhja peale jäänud sool kokku. Niimoodi toodetakse seal tänapäevani. Soola on hunnikutes ja suurtes kottides ilusti virna laotuna.

Esitan siin järeltulevatele põlvedele uuendatud Valle Sagrado vaatamisväärsuste pingerea:
  1. Machu Pichhu + Putucusi
  2. Pisac (kindlasti hommikul vara enne kui kümme turistibussi kohale sõidavad)
  3. Moray
  4. Huchuyquosco
  5. Ollantaytambo
  6. Salineras
  7. Sacsayhuamán
  8. Chinchero
Valle Sagradost hoopis erinev koht on Titicaca järve ümbrus. Titicaca on maailma kõrgeim laevatatav järv; maailma kõrgeim järv kus on rand; maailma kõrgeim suur (170km pikk) järv. Asub ta 3800m kõrgusel ja seda asjaolu on tunnetuslikult veidi raske omaks võtta. Sõitisme ühe austerlasega koos paadiga ja ta kratsis pead, et tema maa kõrgeim mäe Grossglockneri tipp on sama kõrgel kui need lained mida meie siin künname. Ka mul oli raske harjuda mõttega, et ronisin pärastlõunase ajaviitena 4100m "tipu" otsa ja pärast oleks veel võinud rannas varbaid veel solgutada või restoranis värsket õunamahla juua.

Titicacas on ka saari, nendest kuulsaim on Isla del sol. Päikast oli seal tõesti, tegelikult kogu Titicaca oli mingi igavese päikese maa. Kogu aeg sinine taevas või õhukesed pilved, millest päike läbi paistis. Põletasin järjekordselt ennast ära kõikidest kohtadest, kuhu päikesekreemi väga hoolsalt ei määrinud. Punaste nägudega turistid oli tavaline nähtus, pilved mingit varju ei pakkunud.

Titicaca õhk oli selge, ka Peruu poolelt paistis pidevalt üle järve 200km kaugusel olev Boliivia Cordillera Real. Isla del sol on juba Boliivia poole peal ja see saar elab juba täitsa Illampu ja Ancohuma mägede varjus. Mind hämmastas kuidas siin räägitakse Cordillera Reali vihmaperioodi varasest algusest ja ronijate vajadusest lõuna poole parema kliimaga kohtadesse minna; samas oli Real eamasti oma täies uhkuses näha kolm päeva järjest ja seda ka õhtupoolikul. Vastus peitub ilmselt asjaolus, et hooajal olevat Realis vaid 3-4 halva ilma päeva kuus. Nii et kui nüüd natukenegi pilvi on, siis tõtatakse kohe parema kliimaga Cordillera Occidentalisse, kuhu ka allakirjutanu ülehomme oma sammud seab.

Titicaca kandist algab altiplano (kõrgplatoo). Maastik on kõrbemoodi ja künklik. Puid kõrguse tõttu eriti ei kasva (mõned salud siiski on). Valdavalt pleekinud rohumaad ja kiviklibu. Altiplano südame poole, Occidentalis, pidi veel rohkem kõrbe moodi olema.

Titicacat jagavad omavahel Peruu ja Boliivia, ja kallast mööda ma Boliiviasse liikusingi. Kui Nepaali huvitab piiriületusel peamiselt see et nad su 30 dollarit ilusti kätte saaks, siis Boliiviat ei huvita ülse mitte midagi. Estonia tekitas hetkelise peapöörituse, aga kohe jätkas passidesse templite löömise konveier oma tööd. Migraciones kulutab ühe tulnuka peale keskmiselt 20 sekundit.

Inimeste osas on muutus piiril täiesti märgatav. Boliivias ollakse sõbralikumad, avatumad, ja inimestel on nagu mingi säde silmis, mida Peruus polnud. Laiades seelikutes Boliivia vanadaamid, turupäeva puhul pidulikult riidesse pannud nagu Tom Sawyeri aegadel (laiad kübarad lintidega ja muu selline). Ka mõne tänavamüüjaga paar sõna vahetades käib asja juurde nali või muu ininlikkuse ilming. Peruus räägiti lihtsalt asjast. On ka märgata, et Boliivias on inimesi lihtsalt vähem kui Peruus. Tänavad on kohati koguni tühjad, ja linnakeste ümber ei laiu getod päris kilomeetrite viisi.

La Paz on selles suhtes küll erand, mis kinnitab reeglit. Boliivia de facto (aga mitte ametlik) pealinn asub 400m sügavuses kanjonis, ja ülal tasandikul laiub ta ümber kilomeetrite viisi El Alto. El Altot kirjeldab Lonely Planet lausega "kasimata lapsed mängivad tänavaaukudes". Peab paika, üpris lohutu koht, umbes nagu terve Lima. Erinevalt Limast on La Pazil aga ka all kanjonis kesklinn, mis on tunduvalt säravam ja meenutab hetkeks koguni Santiago de Chilet või Buenos Airest; kuigi ma olen kindel et kui ma oleks äsja Buenos Airesest tulnud siis ma seda võrdlust mingil juhul ei teeks. Aga paraku olen ma tulnud Limast, millega võrreldes on La Paz lausa pärl. Olen olnud siin pool päeva ja üha rohkem meeldib.

Muide, La Pazi kallimad-rikkamad linnaosad asuvad kanjoni madalamas osas; seal on soojem. Kõrgemalt poolt on näha linna kohal kõrguv Illimani. Mäed on siin üldse väga lähedal ja väga ligipääsetavad. 

Date: Sat, 20 Nov 2004
Subject: Kõige tumesinisem seninähtud taevastest
..oli Parinacota vulkaani kohal, kui ma 6035m kõrgusel paarsada meetrit enne tippu tagasi pöörasin.

Tegevuspaik on Boliivia ja Tshiili piiriala. Inimesi väga vähe. Lähim küla on Sajama, arvata 200 inimest. Sajamasse ühistransporti ei vii. Lähim asfalttee on külast 11km kaugusel. Piirkond on aga hästi ilus, 4200m kõrgune altiplano, kuivad jõesängid ja sooalad, pleekinud rohi, okkalised põõsad, soolajärved ja vulkaanid. Alpacasid ja llamasid jalutab igal pool.

Vulkaanid näevad päris uhked välja ja raske on öelda milline neist on ilusaim. Sajamast näeb korraga mitut vulkaani-ülivõrret: Parinacota (6342m) on maailma kõrgeim kooniline vulkaan; Sajama (6542m) on Boliivia kõrgeim mägi; Guallatiri (6071m) on maailma kõrgeim aktiivne vulkaan (või siis kõrguselt teine või kolmas; aktiivsete vulkaanide kõrgused muutuvad pidevalt, kuna tippu kuhjub tuhka ja laavat juurde). Guallatiri suitses jah pidevalt vähekene. Parinacota naaber Pomerape/Pomarata (6222m) on lihtsalt kena. Vulkaanide nimed on kõik aymara keeles ja loomade või lindudega seotud. Gualla = hani, parinacota = flamingode järv, poma = puuma. Sajama aga tähendab "mine siit minema" :)

Parinacota otsa minek oli mul ühe variandina plaanis tükk aega ja see oli päris uhke seiklus, arvestades et ma seda üksi tegin ja probleeme tekkis õige mitu. Esimene pilk Tshiili poole sõitva bussi aknast veidi enne piiri oli üpris ebameeldiv - vulkaanide ülemised otsad puha pilves. Kui aga bussist ainsa mitte Tshiili sõitva reisijana natuke enne piiri ristteel maha astusin ja oma 11 kilomeetrit kõmpima hakkasin, läks ilm paremaks ja mind jooksis vaatama üks hästi potsakas llama koos pojaga. Ma ütleks et see llama oli vähemalt minu kõrgune. Nad näevad nii ullikesed välja, näo poolest midagi lamba ja kaameli vahepealset, hästi paksu karvaga.

Sajamast hankisin neljarattaveolise riistapuu, mis mind üle tuulise tasandiku ja liivamägede 4800m kõrgusele esimesse laagrisse viis. Liiva lendas igal pool ja siiamaani on mul riided ja kõik asjad peenikest liivapuru täis. Esimene probleem - priimus oli mul Optimus; sellel on magnetiline puhastussüsteem; ja must vulkaaniline liiv Parinacota ümber on magnetiline... liiv ummistas seega pidevalt düüsi, ja priimust käima ma ei saanudki. Sellel oli esmapilgul hävitav tähendus, sest lähim veeallikas oli Sajama jõgi eemal tasandikul. Esimesse laagrisse võtsin külast kaasa paar liitrit vett, aga ülalpool plaanisin priimusega lund sulatada. Ja kuidas ma seda teha saan kui priimus ei tööta? Igal juhul läksin järgmisel päeval Parinacota ja Pomerape vahelisele kurule (5350m) asja kaema. Sealne olukord andis lootust - esiteks oli seal üks kollane telk, mille omanikud olid täpikestena kõrgel Pomerape nõlval ja kes oleks ehk oma priimusega aidata saanud; teiseks kohtasin Tshiili poolt üle kuru tulevat kahte prantslast, kes seletasid et neil on ka Optimus ja sama probleem, aga et tegelikult siin kurul õhtupoolikuti jookseb lumesulamisvett natuke ja nemad käisid eile Parinacota tipus ära. Prantslased läksid edasi Sajama poole.

Niisiis läksin jälle tagasi alla, kolisin laagri oma seljas üles 5300m peale, ja elasin järgmised paar päeva kuivast toidust ja lumesulamisveest. Ma polnud kunagi varem nii kõrgel ööbinud ja see oli päris lahe. Tuul raputas telki, liiv tungis igale poole, aga ilmad olid perfektsed ja päike säras. 1x päevas 30st päikesekreemi panna oli selgelt liiga vähe - praegu olen näost punane nagu vähk ja otsmikult koorub nahka. Und ja söögiisu oli kõrguse tõttu väga vähe. 4800 peal magasin vaid kaks tundi, 5300 peal esimesel ööl neli. Temperatuur öösel telgis -3, väljas märgatavalt vähem. Hoolimata öisest külmast polnud kurul lund, Sajama elanike väitel lihtsalt sellepärast et nii kuiv on ja midagi ei saja. Pärast esimest ööd läksid ameeriklased alla ja mina panin hommikul kell 5 üles Parinacota tipu poole ajama.

Nüüd tuleb tutvust teha sellise hispaaniakeelse mõistega nagu penitentes. Need on lumest kuivas õhus tekkivad kammisarnased moodustised, nagu lumest stalagmiidid tihedalt reas, nii umbes üks iga 20cm tagant. Kui nad on väikesed, siis saab neist üle astuda; aga penitente on ka meetrite kõrguseid, ja siis on nad Cordillera Occidentali tõeline nuhtlus. Praegusel ajal on väga kuiv ja normaalset lund polnud vulkaanidel üldse. Absoluutselt kõik ülalpool paistev valge oli penitentide väljad, ja kõik all tasandikul paistev valge oli sool. Ameeriklased olid suusad kaasa toonud, kavatsedes Pomerapelt alla suusatada.. asjatu lootus.

Jõudsin Parinacotal eriliste raskusteta lahtisi kivi- ja liivanõlvu mööda 5900m kõrgusele, kust algas tõsine penitentide vöönd. Alguses olid nad väikesed ja liikusin edasi 6000m peale. Sealt edasi olid nad aga vähemalt sama kõrged kui mina. Lasin kirkal käia, peksin neid puruks ja tegin endale hingeldades teed sellel 40-kraadise kaldega penitentide väljal. Kujutage seda ette kui väga tihedas dzhunglis matsheetega ülesmäge tee tegemist, ja seda 6000m kõrgusel. Liikusin edasi kõrguses 35 meetrit ja selleks kulus pool tundi. Tipp oli näha siinsamas paarisaja meetri kaugusel, kuid minu ja tipu vahel oli kõik valge. Lihtne arvutus näitas, et mul kuluks tipuni jõudmiseks heal juhul viis tundi. Tegin sama mis ameeriklased paar päeva varem - pöörasin tagasi. Ameeriklased muide ronisid selle asemel järgmisena edukalt AD keerukusega marsruudi Pomerapel, et noh jääkosed on ju lihtsamad kui penitendid.. Prantslased olid ennast siiski Parinacotal kolme tunniga 200-300m penitentide vööndist läbi söönud ja kirjeldasid seda pärast kui hullemat kui põrgu.

Tegelikult Parinacota väheke teisel küljel on koht kus penitente pole; ja oleks ma ameeriklaste Pomerapelt tehtud fotosid hoolikamalt uurinud ja 5900m peal paremini orienteerunud, siis oleks ma läinud kohta kus penitente oli vaid 100m, mitte 250m; ka mu enda tasandikult tehtud piltidel on näha kuhu ma läksin ja kuhu ma oleks pidanud minema. Siiski ei hakanud ma teist katset tegema, sest polnud motivatsiooni. Parinacota novembrikuus on tippu minekuks äärmiselt igav mägi, kuna ta koosneb vaid lahtistest kividest/kiviklibust ja penitentidest. Esimesed minus mingit huvi ei ärata, teisi aga õpetas see kogemus jälestama.

Magasin järgmise öö üksi 5300m peal. Hommikul oli liival näha mingi keskmise suurusega kaslase jälgi; mitte päris kass aga mitte ka tiiger. Tavalisest kassist veidi suurem mägikass elab siinkandis tõesti, ja on väga haruldane; kes teab kes see öine külaline tegelikult oli. Muide, seal 5300m kõrgusel elas ka hiir! :)

Järgmisel päeval alla Sajamasse, 25-30km üle oru.. parem põlv valutab kergelt siiani, kuid on parem kui eile. Veel 11km kõndida ma ei tahtnud ja otsisin Sajamas transporti autoteele. See osutus oodatust raskemaks, kuna enamik külast olevat Lagunases (Boliivia tollipunkt piiril) jalgpalli vaatamas. Rahvuspargist jäin ma ka ametlikult välja kirjutamata, kuna ka guardaparque rahvas oli eranditult jalgpallihuviline. Sajamasse oli sel hetkel jäänud vaid kolm autot. Tutvusin külatänaval ühe arvata 10-aastase tütarlapsega, kes abivalmilt pakkus et tema onu omab ühte neist ja võib aidata. Onul oligi neljarattaveoline minibuss ja ta viis mu Lagunasesse.

Niisiis olin jälle kuskil 4200m kõrgusel altiplanol üksildases piiripunktis hääletamas.. tuul lõõtsus ja asfaldil polnud tulemas ühtegi autot. Siiski üks suur veoauto seisis, ilma juhita. Uurisin kus juht on - jalgpalli vaatamas loomulikult.

Nagu alati, oli olukord praktikas parem kui alguses tundus, ja poole tunni pärast tuli auto, mis tõi mind ühe jutiga La Pazi, kus ma praegu asun. Kavatsen siin päeva-paar puhata ja siis Uyuni poole minna. 

Date: Sat, 27 Nov 2004
Subject: La Pazist San Pedroni
Vahepealsed päevad on olnud õige pingelised. La Pazis pakutakse meelelahutust La Cumbre - Yolosa (Coroico) rattasõidu näol. See on autodele maailma ohtlikeim tee, ses mõttes et kõige suurema protsendiga autodest juhtub õnnetus. Keskmiselt iga 5 päeva tagant lendab mõni kuristikku. La Cumbre on merepinnast 4600m, all dzhunglis olev Yolosa 1200m, ja kogu 64km tee on kuristiku serval. Nii veider kui see ka ei tundu, mägirattaga on seda teed läbida ohutum kui mootorsõiduki seljas olles. Rattureid on seal surma saanud kõigi aegade jooksul vaid viis. Tõenäoliselt tuleb see küll sellest, et ratta seljas on lihtsalt raske surma saada. Vigastusi on kindlalt olnud rohkem kui viis.

Meil oli 15ne punt rahvast, pluss shotlasest giid David, kes sõitis kõige ees, pluss boliivlasest Amerigo, kes oli kõige taga, pluss kaks tugiautot. Esimesed kümmekond kilomeetrit on asfalt, kiirus tipphetkedel 60km/h ümber, 50 oli pidevalt sees. Liiklus sellel teel pole ei vasak- ega parempoolne, vaid reegel on selline et allasõitja hoiab kuristiku poole ja ülestulija kalju poole. Põhjus on selles, et allatulija, kes ratastele jõudu ei rakenda, põhjustab väiksema tõenäosusega kuristikuserval varingu kui ülestulija, kes ratastega maad kaevab. Ilm oli meil harukordselt kuiv ja ühtegi päris aeglaselt sõitjat polnud, niisiis andsime minna... asfaldi peal oli põhiline kiirusepiiraja tuuletakistus, noh aegajalt enne suuremaid kurve natuke tagapidurit ka. Asi läks põnevamaks siis kui asfalt lõppes ja algas põhiosa, mis oli kitsas, käänuline, ja väga kivine, kohati porine. Lasime alla kuskil 40km/h, ratas hüppas ja kargas. Põhiprobleem oli enne järske pimedaid kurve kiiruse allasaamine, sest järsult pidurdada on teatavasti soovitav vaid tasastel lõikudel, muidu võib tagaratas pudedal kaldpinnal külje peale libisema hakata. Poristes kurvides tulid laiad kummid igati kasuks, kitsamatega oleks ma arvatavasti mitu korda külili käinud. Vibratsioonist murdusid meist kolmel sadulat kinnitavad poldid, ka mina jäin veidi enne lõppu sadulast ilma ja sain Amerigo ratta asemele. Igatahes oli see ütlemata lahe üritus, sõitsime kohati läbi dzhunglikoskede ja üle tee voolavate ojade, pori lendas esirattalt suhu. Asi lõppes kitsa jalgrajaga, mis pani väga järsult alla ja kus toimus ka meie ainus kukkumine, nimelt vajutas seal meist üks esipidurit.. :p Kiirus oli seal küll väike ja maandumine pehme, niisiis Davidi La Cumbres antud hoiatus "you press front brake - you lose your front teeth" ei läinud täide. Organiseeritud oli asi päris profilt, Yolosas dush ja lõunasöök, igaüks sai t-särgi ja CD sajakonna tugiautost tehtud fotoga. Soovitan soojalt, ainult närvid peavad olema :)

La Paz meeldis mulle üha enam, mitmekesine linn. Zona Sur ehk rikas elurajoon kanjoni allosas on jälle hoopis midagi muud kui kesklinn, ja vaated on La Pazis kohati päris uhked. Kesklinnas Radissoni hotelli (ei ma ei ööbinud seal...) viimase korruse restoranist on pimedas kogu kanjonikauss tuledesäras su ümber.

Pikk rongisõit Uyunisse üle altiplano. Raudtee läks ühes kohas tammil läbi järve.. puna-roosa-valged flamingod kahel pool. Nagu ka kõrb, muutub altiplanogi eriliselt ilusaks päikeseloojangu eel, kui varjud venivad pikaks. Uyuni on keskus kust tehakse 3-4 päevaseid dzhiibisõite altiplano kõige uhkematesse osadesse Boliivia-Tshiili piiri lähedal. Dzhiipides on kuus reisijat, ja meil moodustus loomulik hea seltskond: ameerika filmistsenarist Josh, keda ma kohtasin La Pazis rongipiletit ostes; inglise sama ala üliõpilane Tim ja tema lavavalgustajast õpingukaaslane Tara, keda kohtasin La Cumbre-Yolosa rattasõidul; pluss kaks shveitslast. Josh oli palju agentuure läbi käinud ja leidis et Olivos Tours on parim, meie teised tulime lihtsalt tema soovituse peale kaasa. Nende sõitude hinnad on $60-$90 kandis, aga võiks olla ka palju rohkem, sest tegu on kosmoselennuga kuskile teisele planeedile. Ja mitte lähedale nagu Kuu või Marss, vaid maastik meenutas pigem Jupiteri (kus mul küll seni pole õnnestunud ära käia). Juhtis väike boliivia vanamees Octavio, kes on kommertsiaalseid kosmoselende teinud juba 40 aastat. Sadu kilomeetreid mööda teedeta soolavälju ja kivikõrbeid, vulkaanid, geisrid, ja flamingojärved 3600-4900m peal.

Esimene päev möödus peaaegu tervenisti soola peal. Salar de Uyuni on üle 100km läbimõõdus ja väga uhke. Sõltuvalt aastaajast on salar kas kuiv või kaetud õhukese veekihiga. Praegu on kuiv ja soola peal on umbes kuusnurkne muster, mis laiub kümnete kilomeetrite viisi. Veekihiga muutub salar peegliks ja horisont kaob, seda ma olen näinud ainult ebamaistelt piltidelt.

Keset salari on soolast ehitatud hotell. Selgub et sool on päris talutav ehitusmaterjal ja püsib koos küll. Salaril on soolakihi paksus 6-7 meetrit. Külje pealt vaadates on näha "aastarõngad", sest märgade kuude (jaanuar-veebruar) sool on tumedam pruun, muu aga valge. Pruunide horisontaaltriipude tõttu tunduvad soolaplokkidest ehitised esmalt tellistest olevat. Aga soolahotell oli tegelikult ikka soolast. Seinad soolast, voodid soolast, lauad-toolid ka. Vooditel paksud alpaca karvast tekid ja madratsid muidugi ka all, muidu oleks kõva magada. Aknad ikka klaasist. See keset salari asuv hotell on maha jäetud, kuna inimesed keeldusid keset soola töötamast. Aga Olivos Tours on ehitanud salari serva uue soolahotelli, ja seal me esimese öö veetsimegi. Vedasin keelega mööda seina, sool mis sool. Olusid arvestades väga mugav öömaja! Vajadusel oleks söögi peale võinud laua või tooli küljest soola panna.. Keset salari on väike Kalasaar, mis on soolavaba ja täis 10m kõrgusi kaktusi. Kaktus torkis Joshi (või oli see vastupidi) ja Octaviot lõbustas Joshi mure et ega kaktus mürgine pole. Rääkisime heas tujus Octaviole augu pähe ja jäime päikeseloojanguni salarile. Laotasime Tara rätiku soola peale, jõime veini ja oli ütlemata mõnus. Hämardudes ja täiskuu tõustes kimasime mööda soola serva poole ja Josh lasi taustaks araabia ambienti, mis läks teemaga hästi kokku ja mille peale oli veel mõnusam. Silmapiirini ulatuv sool ja kaugel eemal kõrguvad vulkaanid. Edasised päevad olid umbes sama ebamaised. Värvilised järved flamingodega; Laguna Colorada on punane ja Laguna Verde roheline. Oma värvi saavad nad vetikatest-planktonist, ja värv tuleb neil välja ainult tuulega - pole tuult pole ka värvi. Laguna Verde puhul räägitakse et vaja on idatuult. Meie nägime neid mõlemaid värvilisena, ja Laguna Colorada on eriti ilus. Veel näeb sellel sõidul 4800m peal geisreid, külmi öid, ja 4400m peal võib kuumaveeallikates sulistada. See piirkond ja need mitmepäevased sõidud on fantastiline elamus ja maailmas on väga vähe kohti millega seda võrrelda.

Teisel pool Laguna Verdet on vulkaan Licancabur, mida ma juba 3a tagasi nägin teisel pool olevast Tshiilist. Kolmandal sõidupäeval lahkusingi seltskonnast ja vahetasin dzhiibi minibussi vastu, kivikõrbe Tshiili sileda asfaldi vastu. Praegu olen San Pedro de Atacamas, samas sloveenlanna (kes on Tallinnas giid olnud) peetavas hostalis kus kolm aastat tagasigi. Temperatuur +30. Täna viib öine buss mind Vaikse Ookeani äärde Aricasse ja sealt edasi tuleb minna jälle Peruusse, et vähem kui nädala pärast koju lennata. 
Date: Thu, 2 Dec 2004
Subject: Arequipa
Arequipa on Lõuna-Peruu miljonilinn, ja mulle tundub et üldse kogu Peruu kõige mõnusam ja ilusam linn. Nende hulgast, mida mina näinud olen, on ta seda kindlasti.

Arequipas ja ta ümbruses on päris mitu päris uhket asja. Arequipas endas on Santa Catalina nunnaklooster, mis on palju põnevam koht kui nimest järeldada võib. Ta on tohutu suur ja kõrge müüriga ümbritsetud, nii et kuigi ta asub kesklinnas, polnud aastasadu linnarahval suurt aimu mis seal sees toimus. Nunnadeks võeti sinna ainult rikastest peredest pärit tüdrukuid, mõistagi suure tasu eest, ja oma rahaga elasid nunnad seal õige head elu. Paarsada aastat tagasi seati küll sisse kord, et ühel nunnal ei tohi olla üle ühe teenri, ja muidu ka võeti suund rohkem kasinuse poole. Viimane hoop saabus paarkümmend aastat tagasi, kui Arequipa linnapea saatis pundi sellisel kujul laiali ja jättis alles ainult 30 nunna. Praegu toimib nunnakloostrina ainult väike osa kogu kompleksist, ülejäänu on turistide päralt, kindlasti filmitakse seal sees ka nii mõnigi film. Müüride vahel olev ala on oma tänavate ja väljakutega. Nurgakesi on nii palju, et hetkeks eksiks seal ära igaüks, kui kaarti kaasas poleks. Värvitud on kõik müürid väga eredalt kas siniseks, valgeks, või punaseks, igal pool on lilled ja mõnel pool ka apelsinipuud. Tänapäeval võetakse selleks kõigeks raha turistidelt, rikkus on nunnakssaamise eeltingimuste hulgast aga kustutatud. Väga fotogeeniline paik.

Mõnisada aastat enne nunnakloostri algust ei saadetud noori rikkaid tütarlapsi mitte Santa Catalinasse, vaid halbadel aegadel ohverdasid inkad neid mäetippudel jumalatele. Parematel aegadel ohverdasid nad vaid pisikesi kuldkujukesi, aga kui asjad olid kehvasti, siis tuli ikka liha ja veri käiku lasta. Mägedel elasid inka jumalad, ja mitmetel Lõuna-Peruu kõrgematel vulkaanidel on leitud 500 aastat vanu ohvreid. Huvitavaim lugu on seotud Ampato vulkaanilt (6300m) leituga. Ampato on tavaliselt lume ja jääga kaetud, ja on seda praegugi. Sealt alt midagi leida on üpris võimatu. Asi muutub aga siis, kui kõrval asuv Sabancaya aktiivseks muutub, nagu see juhtus 500a tagasi. Sabancayalt tulev tuhk sulatab Ampato jää, ja inkad said üles minna ja ohverdada eri aegadel neli inimest. Neile anti kohalikku kangemat kraami juua, tapeti nuialöögiga otsmikule, ja pandi oma pidulikeimate riietega ohvrihauda. Sabancaya hakkas taas tuhka purskama aastal 1994, ja tegi seda kolm aastat. Samal aastal Ampatole läinud kohalik ronija märkas jää alt tulnud maal kohe midagi, ja varsti leiti Ampato tipust osaliselt jää poolt purustatud haud. Tüdruku (keda nüüd kutsutakse Juanitaks) surnukeha oli haua purunemise tõttu mäest alla veerenud, ja otsijad hakkasid tipust kive alla veeretama ja nende veeremisteed mööda käima, lootuses lisa leida. Juanita leiti paarsada meetrit altpoolt, ja väidetavalt on tegu maailmas kõige paremini jää poolt mumifitseeritud-säilitatud leiuga. Praegu istub Juanita samas asendis Arequipa ülikooli muuseumis kolmekordses klaaskapis -20C juures. Ampatolt ja mujalt leitud riideesemed ja muu kraam on väljas toatemperatuuril, ja näevad välja nagu aasta-kaks kantud kangas, värvid kirkad nagu muistegi. Mingit taastamist pole nende juures tehtud, ainult puhastatud. Vask on roostetanud, aga ülejäänu on muljetavadavalt ehe. Kokku on siinkandis mägedelt leitud umbes 14 ohvrimuumiat.

Ajas veel tagasi minnes, enne inkasid, on keegi ette võtnud mitme kilomeetri suuruse Toro Muerto (Surnud Pulli) kivivälja Corire küla lähedal kõrbes. Kivisse on kraabitud loomade, lindude ja inimeste kujutisi, pluss palju tolleaegset abstraktset kunsti :p Töö maht on aukartustäratav, sest peaaegu iga teise kivi peal on midagi, ja kokku on joonistustega kive seal väljal loendatud 2200. Mõni suurem kivi on puha täis joonistatud. Uhke koht, ja miskipärast seal turiste suurt ei käi, mina olin ainuke kolaja.

Arequipast põhja poole jäävad jõekanjonid. Cotahuasi kanjon on maailma sügavaim (üle 3000m), Colca oma on sellest mõnisada meetrit madalam. Sügavaimas kohas ma ei käinud, aga ühelt kaljult vaatasin 1200m alla küll. Selle kalju vastas, teisel pool kanjonit, on Mismi vulkaan, mille kaljustel külgedel elab paarkümmend kondorit. Tiivaulatus 2-3 meetrit. Hommikul külmaga passivad nad pesades, aga päeva soojenedes lendavad üle kanjoni ja hakkavad tõusvates õhuvooludes ujuma. Ega nad tiibu eriti liigutama ei pea, ilma selletagi on neil ringeldes tõusukiirus päris suur. Pidada olema ainuke koht maailmas, kus iga päev võib kondoreid näha. Aga ju see on liialdus.

Reis on olnud väga lahe, ja kõige ebameeldivamaks muljeks Peruust ja Boliiviast on midagi peaaegu tühist. Ilmselt on kohalikele elanikele raske istuda vagusi bussis või rongis, vaadates aknast välja ja mõeldes omi mõtteid. Kohutava vaikuse leevendamiseks peavad bussifirmad näitama mõnda meeliülendavat filmikest van Dammega peaosas. Või siis parim pärl, mille sisu seisnes selles, et keset merd asuvas haide uurimisjaamas pääsesid elukad lahti ja hakkasid uurijaid tükeldama. Pool filmi oli täis röökimist ja hirmukarjeid, enne kui loomulikult ainsatena pääsesid peategelane ja kaunis peategelanna. Sellist helitausta oli kahjuks tõesti raske ignoreerida. Rongisõidul Boliivias olin vagunis, mille asukateks olid peaaegu täies koosseisus minusugused. Ekraanilt demonstreeriti meile tantsivaid indiaanlasi, kes laulsid hispaania keeles, ja muud sellist jura. Vagunisaatja oli kole üllatunud, kui tema abivalmi heli valjemaks keeramise peale reisijad lämbumise tundemärke ilmutasid, ja mõni elusam suutis "no, no..." öelda.

Praegu olen ma juba Limas, esimene viiest lennust kodu poole on tehtud. Paari tunni pärast tuleb hakata lennujaama minema. Seniks teile kõike head :)
Return to my homepage