Spain & Gibraltar

If you don't read Estonian, the photos are your only hope.

Hispaania keele huvilised saavad siin ka oma sõnavara täiendada väikese õpiprogrammi abil. 

Date: Tue, 4 May 2004
Subject: Madriid ja Sevilla
Mõnikord, kui lähed esimest korda mingile maale, juhtub kohe alguses midagi, mis annab sulle esimese ootamatu ettekujutuse, mis maaga on tegu. Madriidi lennujaamas saingi kohe sellise Bienvenido a España kogemuse osaliseks. Lennujaamas eksisin peaaegu ära. Mis teha, pagasi kättesaamine on neil väga läbimõtlematult korraldatud. Küsisin abi, ja turvamehed seletasid abivalmilt: mingu ma sinna-ja-sinna, ja siis läbi nende uste, kus on punaste tähtedega "Acceso prohibido" kirjutatud, ja oledki kohal. Uksed avanevad küll ainult teiselt poolt, aga see ei takista, tuleb lihtsalt oodata kuni sealt keegi tuleb ja siis sisse lipsata. Kuna nad juhatasid valesse kohta, siis pidin koos Skandinaavia ärimeestega sama trikki veel teinegi kord tegema.

Reegleid siis siinmail ei austata, aga see ju ongi Hispaania positiivne külg.

Madriid kui linn on turistile keskpärane. Äärelinnad on ühetaoliste kortermajadega magalarajoonid. Elanikke on kolm miljonit, niisiis kujutage ette Lasnamäe x 7 (tegelikult on nad Lasnamäest siiski kenamad). Kesklinn on sajandi või paari vanune, nagu Amsterdam või Pariis. Moodsat klaasi-metalli pole peaaegu üldse. Mulle meeldisid Madriidis kõige rohkem hoopis kaks suurt parki, mis (kumbki omal erineval moel) olid selgelt mõttega mittekorrapäraselt disainitud ja kus oli hoopis teistsugune õhkkond.

Hispaanlaste söögiharjumused on üpris meeldivad. Eestis teatavasti süüakse mõõdukalt nii hommikul, lõunal, kui ka õhtul. Prantsusmaal süüakse õhtul kogu päeva toit, enne seda järatakse ainult kivikõva asja mida nad saiaks kutsuvad (mina murdsin hamba katki). Siin Hispaanias on nad ka nakatunud hommikuse paastu viirusest, aga see-eest lõuna on päeva põhiline söömaaeg, veiniga ja puha. Ka õhtul ikka süüakse midagi. Nii ma siin muudkui joon siis Rioja punaseid reservasid (rahakotile jätab see küll mõningase jälje). Lõuna on kella 1 ja 4 vahel, õhtusöök 9 ja 12 vahel. Esimesed paar päeva nõudis see harjumist, aga siis hakkas meeldimagi. Kus mujal on võimalik, et lõpetad õhtusöögi puupüsti täis kesklinna restoranis, astud tänavamelusse, kus kõnniteed on inimesi ja tänavad autosid täis, ja kell su randmel näitab kolmveerand üks? Isegi Buenos Aireses pole asjad nii viimase vindi peal. Kirjutan seda praegu kell 10, teeks varsti ühe varase õhtusöögi, enne kui kõik söögikohad täis saavad?

Madriidis on IMAX kino. Minule oli see esimene kord. IMAX on VÕIMAS, täiesti sõnulkirjeldamatu, aga ma püüan. Objektiivne reaalsus on see, et IMAXi ekraan (=vaatenurk) on tavalisest vaid 2-3 korda suurem. See nagu ei tõotaks mingit väga erinevat elamust, aga tegelikkus võtab jalad nõrgaks. Sain saali parima koha, keskprojektori kohal, otse ekraani keskkoha vastas. Me kõik oleme näinud neid filmide avakaadreid, kus kaamera sõidab mingi Ameerika suurlinna pilvelõhkujate vahel, eksole.. linnavaade ja kõrghoone tipp sõidab üle ekraani. Aga IMAXis ei sõida, IMAXis sina lendad. Lendad mitmesaja meetri kõrgusel kõrghoonest viuhh mööda, ja siis keerad ümber tema ja sul hakkab pea ringi käima sest pöörasid liiga kiiresti. Ja siis hakkas mägedes lendamine pihta, osa võtteid oli muide Himaalajas Manali lähedal. Eestile lähim IMAX on Helsingis, soovitan soojalt ära käia. Filmi nimi oli Ski To The Max, ma ei tea kas see Helsingis jookseb, aga kui mitte siis on kindlasti midagi muud, millel on sarnane mõju. Ma vaatasin veel 3D prillidega James Cameroni Titanicu filmi (filmitud siis merepõhjas Titanicu vraki sees IMAX-3D formaadis). Aga see polnud nii huvitav, välja arvatud kohad kus vett pritsiv animeeritud kuldkala ekraanilt su nina ette hüppas ja mõned kiljusid.

Kinost väljudes kõndisin Enrique Tierno Galváni pargis, ja kulus tükk aega enne kui maa peale tagasi jõudsin. Siis tõin tunni ajaga linna teisest otsast oma fotoka ja hakkasin õhtuvalguses parki pildistama. Mõned kaadrid said päris head.

Tulin AVE rongiga Madriidist Sevillasse. AVE on Hispaania TGV, mis kattis 470 kilomeetrit kahe ja poole tunniga (üks peatus oli ka sees). Tippkiirus olevat 280. Kui rong jääb üle viie minuti hiljaks, saad raha tagasi. Aga ega seda kiirust eriti ei tunne, sest sõit on sujuv, mingit nõka-nõkat ju ei ole, ja kurvides rong kallutab täpselt nii palju kui vaja. Ja Hispaania keskosa maastik on üsna lage, mistõttu on vähe orientiire. Päris metsa nägin rongiaknast ainult korraks.

Sevilla on palju turistisem kui Madriid. Ameerika keelt on igal pool. Prantslased raiuvad kohalikele ülbelt oma keelt, ka siis kui näevad et teine oskab ainult hispaaniat, inglist, ja saksat. Põhiline turistipiirkond on endine juudi linnaosa, kitsaste tänavatega nukulinnake, mis on täis kohvikuid, baare, poekesi ja hotelle. Tulin öösel söömast oma hotelli ja tegin paarisaja meetri jooksul 40-50 ööpilti.

Sevillas on üks tohutu katedraal, pidi olema üks maailma suurimaid. Notre Dame'ist suurem minumeelest. See on ehitatud vana moshee peale, ja kellatorniks on moshee tuhat aastat vana minarett. Katedraalis on ka Kolumbuse haud ja maailma suurim altar. Teine Sevilla turistiatraktsioon on Alcázar, see on tõesti ilus palee-kindlus. Ehitanud on seda umbes kümme valitsejat, esimesed neist muhameedlased, hilisemad kristlased. Ilusad aiad ja seinamaalingud, sekka muidugi maalid ja muu kunst.

Viimased päevad on vihma ladistanud, aga täna on päikeseline ja sooja on 25 kraadi. Edasi pidi jälle ladistama. Sõidan täna õhtul Gibraltarisse, eks näis kas Inglise piirivalvurid mind sisse ka lasevad. 

Date: Fri, 7 May 2004
Subject: Gibraltar ja Granada
Gibraltar on kuus ruutkilomeetrit Inglismaad Vahemere ääres. Nimelt kuulub brittidele see kaljukolakas, mis on üks kahest Herkulese sambast, mis tähistavad maa lõppu. Piiril heitis tüüp Eesti passi vaid ühe pilgu ja viipas et võin edasi minna (sedagi ainult sellepärast et ma ületasin piiri öö hakul, kui palju inimesi polnud; järgnevatel piiriületustel piisas ka sellest, et näitasin et mu pass on sinine).

Ja olingi Winston Churchill Avenuel. See avenüükene läks varsti risti üle lennuvälja maandumisraja. Ruumi tuleb ju kokku hoida, kuhu sa ikka selle lennuvälja paigutad? Lennukite ja autode-inimeste kokkupõrgete vältimiseks on kasutusel valgusfoor ja tõkkepuu. Ütlemata lahe oli kõndida pimedas seljakotiga üle tuledesäras maandumisraja, tugev läänetuul puhumas ja kuuvarjutus Gibraltari kalju kohal rippumas. Ja mis kõige imelikum, tänavad olid puha tühjad, kuigi kell oli alles 10. Ja need vähesed, kes liikusid, olid Inglise gentlemanid kes rääkisid Proper English'it inglise väljenditega ja puha.

Kuuel ruutkilomeetril veetsin kaks päeva ja õppisin vahet tegema kes on rohkem Englishi ja kes Españoli peal (valdavalt vanemad inimesed English, nooremad, eriti naised, Español). Koos Inglismaale kolimisega langes ka kulinaarne tase tugevalt, noh Inglise pubid, mis seal ikka. Fish and chips, yukk. Lugesin Gibraltar Chronicle't ja sõin suppi. Hiljem käisin ka jäätist Hispaanias söömas, mis sest et keel pole nii suupärane veel. Un helado con chocolate por favor.. y cafe con leche tambien :) gracias..

Kalju on üle 400 meetri kõrge ja kui sellist tuult poleks olnud oleks üles saanud Cable Cariga sõita. Aga tuul puhus ja siis ma läksin jala üles. Üleval olid muidugi eestlased, ja palju ahve ka. Aafrika paistis ilusti ja katamaraanid sõelusid pidevalt. Natuke on uskumatu, et lisaks oma ajalehele ja telejaamale on kuue ruutkilomeetri elanikel ka oma raha, Gibraltari nael, mis on küll muidugi Inglise naela küljes kinni, aga ikkagi on oma mündid ja puha. Lehes võtavad suure osa enda alla kinnisvarareklaamid, hinnad on Tallinna omadest mõnevõrra kõrgemad (aga Londoni omadele ikka kaugeltki ligi ei saa). Parasjagu tähistatakse Inglise Gibraltari sünnipäeva 1704-2004. Hispaania tahtvat oma rohelist kaljut ikka tagasi saada, aga ükskord ammu, kui selle kohta rahvahääletus oli, saadi 12000 häält vastu ja 44 poolt.

Praegu olen tagasi Hispaanias, Granadas. See on Sevillast veel turistisem linn, aga üsna mõnusal moel. Granada on ülikoolilinn, ja teatud linnaosades on umbes iga teine vastutulev inimene kas välisturist või välisüliõpilane. Granada põhiline turismimagnet on Alhambra -- vana islami kindlus-palee koos aedadega. Öeldakse, et uhkeim islami ehitis Euroopas, ja selles pole põhjust kahelda. Ta on võrreldav koguni Taj Mahal'iga. Niivõrd-kuivõrd neid muidugi võrrelda saab, sest nad on üksjagu erinevad: Alhambra on mitmekesine, samade müüride vahel on islami palee, kristlaste palee, islami aiad, ja kristlaste aiad. Asi, mis seal tugevalt muljet avaldab, on see kui kapitaalselt see kõik restaureeritud on. Paljud osad on ilmselt olnud minevikus õige lagunenud, aga on üles ehitatud sellisena nagu ta ilmselt pidi olema olnud. Üks väike osa aedadest on näiteks praegu uuestitegemisel, täielikult üles kaevatud, ja ilmselt siis ehitatakse jooniste järgi uuesti niimoodi nagu ta palju aastasadu tagasi oli. Araabia veekanalid, purskkaevud jne on restaureeritud ja töötavad, nii et õigetes kohtades on vesi selge (peegelduste jaoks) ja õigetes kohtades vuliseb hääletult (nii nagu peab) ja õige kiirusega. Turistide sissepääs Alhambrasse on kõvasti reguleeritud, igaks päevaks müüakse ainult kindel arv pileteid. Piletid on jaotatud pooletunnistesse ajalahtritesse, et vältide tipptundide tekkimist. Eelmüügis oli lähimaks paariks päevaks kõik välja müüdud, ja alles nädal ette ostes oleks saanud kellaaega valida. Aga peale eelmüügi müüakse hommikul väravas 2000 piletit otse samaks päevaks. Läksin kolmveerand tundi varem sappa ja saingi ilma probleemita sisse. Vaeva tasus see kohe kindlasti...

Pilte on mul nädalaga peaaegu poolteist gigabaiti täis pildistatud, eks näis kuipalju neist vaadatavad on.

Homme lähen Sierra Nevada nõlvadele, Alpujarra-nimelistese orgudesse kolama, ja loodetavasti natuke matkama. 

Date: Thu, 13 May 2004
Subject: Sierra Nevada
Sierra Nevada külaelanikel oli üle pika aja kõvasti jutuainet. Kaks nädalat oli sadanud ja aeg-ajalt olid tüübid 2500m pealt Refugio de Poqueira'st helistanud alla külasse, et hay mucho viento (viento = tuul) ja pilves ja ärgu keegi üles tulema hakaku. Sellest hoolimata hakkas üks kohalik giid kolm päeva tagasi ühel päikeselisemal hetkel minema, koos T-särkides hollandi grupiga. Eesmärgiks oli Hispaania kõrgeim tipp, Mulhacén (häälda nagu mullaseen), 3482m. Kui pilv peale tuli, siis eksisid nad 2700m peal Alto del Chorrillo kandis ära ja sattusid põlvini lumme. Edasi võib jutustada, kuidas osad neist maha jäid, juhuslikult kohatud baski alpinistid neid pimeduse saabudes refugioni hakkasid vedama, refugio teatas Sierra Nevada päästeteenistusele, kell 4 öösel leidsid otsijad helikopteriga ülejäänud grupi üles, jne. Kolm hollandi pensionäri külmusid surnuks. Kohalikud arutavad nüüd omavahel, millise puu otsa giid puua. Ma sattusin mesti kahe Granadas keelt õppiva välismaalasega, üks neist Uus-Meremaalt. Neil on seal Uus-Meremaal mägedes selliste asjadega kogemusi küll, ja ta ütles et sel puhul mõistetakse giid süüdi "tahtmatus mõrvas" ja ta saab viis aastat.

Niipalju siis sellest. Refugio de Poqueira pole iseensest väga kaugel Capileira külast, mis asub 1430m peal. Kahjuks lasime me kohalikel end hirmutada, jätsime seljakotid Capileirasse ja tegime esimesel päeval vaid jalutuskäigu 1700m peale. Tegelikult oli sellel ja järgmisel päeval üle hulga aja hea ilm, ja kui oleks kohe üles läinud, siis järgmisel päeval oleks selge ilmaga isegi Mulhacén või Veleta võimalik olnud. Aga niisiis läksime üles alles viimasel selgel päeval.

Refugios oli ports Granada üliõpilasi, kes kõik nädalavahetuse lõpu tõttu kohe alla läksid. Ka minu kaaslased pidid järgmisel päeval koolis olema. Nii jäingi ainsa külalisena sinna. Refugiot pidasid kolm naist, üks mees, ja üks koer. Päikesepatareist sai voolu, mis toitis lampe ja päris head häält tegevat helisüsteemi. Plaate oli neil kahjuks vist üksainus, mingi Clannadi filmisoundtrack. Varsti tuli alt veel üks Navarrast pärit hispaanlane, kes tahtis jägmisel päeval Mulhacénile minna. Refugio mees esines väga veenvalt ja seletas talle, et homme on kogu Hispaania Costa del Solist Navarrani lume all ja et ärgu ta jumala pärast mingu :p Niisiis veetsime õhtu kahekesi lobisedes ja külmast värisedes. Ta küsis kas Eesti on osa endisest Jugoslaaviast ja mis keelt seal räägitakse, kas inglise? Õppisin uue sõna "ajedrez", mis tähendab male (võitsin kah). Õhtusöök oli neljakäiguline ja sellistes kogustes, et jätsime poole järele. Lõpuks saime shokolaadi ja väikese likööriga üle valatud torti.

Viimaste päevadega olen näinud jupikesi igasugustest maailma maadest. Sellised Alpujarra kohanimed nagu Capileira, Poqueira ja Pampaneira oleks nagu Brasiiliast, Soportujar ja Busquistar aga kuu pealt. Gibraltar oli Ingismaa. Islami kindlused, mosheed ja aiad Lähis-Idast. Andaluusias räägivad inimesed nagu Tshiilis, refugio mees aga nagu Argentiinas (Alto del Chorrizho). Sierra Nevada oli nagu mäed ikka, 2500 peal oli nagu Himaalaja 4000 peal. Capileiras oli söögikoht, mis oli Kathmandust või Tiibetist.

Tagasi jutuga refugiosse. Ma ei tahtnud sama teed pidi tagasi minna ja otsustasin minna üle Alto del Chorillo kõrvalorgu, Capileira asemel Treveléz'i. Hommikul paistis ilm enam-vähem. Pilved algasid 2600 pealt, ehk siis refugio oli selge, aga Alto oli pilves. Lisaks T-särgile oli mul muudki seljas ja hakkasin minema. Ilm halvenes kiiresti. Seal on 50m nähtavusega tõesti lihtne eksida ja veetsin lumeväljade ja kivide vahel rännates mitte eriti lõbusa pooltunni. Tuul peksis lund näkku ja hollandlaste vaimud lehvisid ka ringi. Külm õnneks ei olnud, kannustasin ennast tagant ja ajasin higiseks. Tänu altimeetrile ja kompassile ilmus siis udust välja suur roostes metallsilt. Pühkisin käisega roostesodi maha ja veerisin raskustega välja suured tähed "El Chorrillo". Koht oli siis õige, ja leidsin ka teiselt poolt kompassi järgi õiges suunas alla minevad jalajäljed. Botastega polnud seegi eriti lõbus, sest nõlv oli kole lumine ja järsk. Korra lõi selgemaks ka, aga lõpuks jõudsin pilvest välja alles 1600m peal, pärast seda kui Trevelézi kirikukell oli täistundi löönud.

Treveléz pidi olema vähekäidav koht, ja tõepoolest oli seal tänavatel lehmasõnniku ja turistide suhe tunduvalt esimese kasuks. Järgmisel hommikul olid ka 1400m peal olevad külad pilve sees ja ma tulin Sierra Nevadast tulema. Olen tagasi linnades, mosheede, kirikute, ja +20 kraadiga. Córdoba mosheed oma kahekordsete kaartega oleme me kõik piltidelt näinud; nüüd olen juba Toledos. Need on mõlemad väga turistised kohad, aga sellest hoolimata kuidagi mõnusad.
Return to my homepage