Mandalay 18/10/04

Istutasin just oma pepu maha Mann restorani nimelises kohas Mandalays. Peaks hiinakas olema. Ümberringi on palju kohalikke, valdavalt meessoost ja nad jõllitavad mind huviga. Mina neid ei jõllita. Võtsin oma märkmiku välja ja üritan heietustega järjele saada. Olen üsna unine ja väsinud. Veetsin öö bussis ning hommikul ei tulnud und. Sain valesti aru. Arvasin, et buss sõidab otse kesklinna ja sealt on vaid paarsada meetrit mulle sobiva hotellini. Tegelikkuses oli bussijaam vahepeal nihkunud linnast välja. Tiirutasin tükk aega selle ümbruses ringi ja imestasin, kuhu ma sattunud olen ning miks ma kuidagi hotellile pihta ei saa. Oli pime ja tänavate numbrid halvasti loetavad, kusjuures ainult Birma skriptis. Nii et ma ei saanud kindel olla oma asukohas. Putkasin sellegipoolest eneseteadlikult ringi. Birmakad oleksid  kohe haistnud mu eksinud olekut ja oma abi pakkuma tormanud. Kohalikud tüübid, kes üritasid mind veenda, et siin ei ole kala st kesklinna, tundusid mulle kahtlased. Seega siis eirasin neid tükk aega ja üritasin tänavanurkadelt numbreid lugeda, sest selles linnas on tänavad valdavalt numbrite, mitte nimedega märgistatud. Lõpuks neil siiski õnnestus mind veenda, et olen tõepoolest kesklinnast üsna eemal ning ainus viis soovitud kohta pääseda on takso võtta. Algas hirmus lehmakauplemine.  Hullu vaidlemise tulemusel sain kaubale ja lasin end raudteejaamani sõidutada. Minu arvestuste kohaselt ei oleks pidanud Nyloni hotell sealt kaugel asuma, aga võta näpust. Sain kõvasti veel kõmpida ja väljas oli juba suur valge, kui lõpuks kohale jõudsin. Peab mainima, et Mandalay raudteejaam nägi igati popp välja. Vaata et teeb veel Balti jaamale silmad ette. Tegu oli suure valge hoonega, mille ülemistel korrustel asus hotell. Rongid sõitsid sisse kõige madalamalt. Autoparkla oli siis muu tänava jnega ühel tasapinnal. Minu meelest näidati seal isegi telekat rongi ootajatele.
Nyloni hotell on odav. Samas kostab akna tagant lärmi ja rätikuid ning vetsupaberit pole. Sisalik jookseb mööda seina. Tean, et nad ei hammusta ja kardavad mind. Seega üritan tast mitte välja teha.
Linn tundub esimesel pilgul rohkem India kui Birma – sitasem, tolmusem ja palavam. Inimesed on ka kuidagi pealetükkivamad. Mõtlen, peaksin rohkem naeratama, mitte midagi ütlevaid vastuseid andma ja üldse rahulikumalt võtma.

Mandalaysse sõit tõi kaasa kaks uut kogemust. Sõitsin esimest korda elus velorikšaga. Mulle oli varem alati kohatu tundunud teiste kondimootorit kasutada. Seekord aga juhtus, et kui läksin YinYini käest hotellis üle küsima, kuidas ma sinna Schwenyaungi junctionile saan, pistis ta oma käe põlletaskusse, võttis sealt raha ja läks sellega ühe rattaga vanamehe juurde ning palus tollel mind õigesse kohta viia seletusega, et täna on turupäev, täna ei pruugi asjad nii olla nagu tavaliselt. Vanamees väntaski mu siis pickupide peatuspaika ja viitas ühele autole, millel minu hinnangu kohaselt küll ühtegi välist tundemärki polnud, mille põhjal oleks saanud otsustada, mis suunas too liikuma hakkab. Peale minu sebis aga auto ümber ka üks prantsuse paar – hästi armsad äsja abiellunud noored nagu hiljem selgus. Sain kinnitust, et olen õigel kursil. Pickup läks pilgeni rahvast täis ning prantsuse kutt otsustas sõidu auto taga rippudes läbi viia. Ma ei kujuta ette, kui palju selleks kätejõudu vaja läheb. Nendega koos lobisedes läks bussi ootamine kiiresti. Me küll lootsime ühe bussi peale saada, aga selgus, et neid läheb Mandalay suunas mitu ning me piletid olid erinevatele bussidele.
Tänane päev kujunes ikkagi meeldivaks. Veetsin selle Mandalay Hilli ümbruse pagoodides. Sandamani, Kuthowi jne. Üks kena budismi üliõpilane otsustas minu peal inglise keelt harjutada. Ashin Nayana oli ta nimi. Kahju, et ma ei küsinud, mida see nimi tähendab. Aga tagasi algusesse...

Pärast eksirännakuid ja asjatutest ponnistustest pisutki hotellis magada, otsustasin minna hommikust sööma hotelli katusel asuvasse kohvikusse. Seal kohtusin ühe austerlannaga, kes oma iirlasest kutiga oli juba pikemat aega teel olnud. Tuli välja, et nad olid Indias ka ShingoLa läbi teinud, küll vastupidises suunas, kui mina. Austerlanna oli ilus ja julge ja sellest väga teadlik. Kadestasin ja kartsin teda sellepärast pisut. Iirlasest kutt oli pikkade afropatsides punaste juustega ja väga valge nahaga ja kõhna.
Mõtlesin minna ja Miguni pileti homseks ära osta Migun on Mandalay lähedal asuv turismimagnet nii mõnegi pildi pealt üsna uhkena paistva vaatamisväärsusega. Asub ta aga jõe teisel kaldal ca ühe tunnise sõidu kaugusel ja sinna veetakse turiste spetsiaalse paadiga. Võtsin suuna ja hakkasin astuma. Üsna palavaks läks Olin poole tunniga nii enam-vähem poolkogemata õiges kohas. Piletimüügi punktis olid Nyloni hotellist 2 tuttavat nägu juba ees. Üks mitte eriti sümpaatse olemisega šotlane ja üks sakslanna.
Edasi eksisin tahtlikult ära. Lahe on vaadata, kuhu jalad viivad. Esialgu siis kanali äärde ja sealt üle puusilla miskisse templisse. Templi ümber olevad sillutuskivid olid päikese poolt nii kuumaks köetud, et ei kannatanud eriti palja jalaga seal peal kõndida. Ekslesin veel mööda igasuguseid tänavakesi ja jägisin kohalike elu. Sattusin mingile turule ja möödusin templitest. Inimesed selles piirkonnas ei rääkinud sõnakestki inglise keelt ent olid see-eest meeletult sõbralikud. Uurisin natuke tänavanumbreid ja teatsin jällegi oma asupaika. Edasi võtsingi suuna Mandalay Hillile. Kahjuks panin aga vahemaaga puusse. Mõtlesin, et jaksan sinna jala minna, aga Mandalay Forti üks külg oli juba ca 2 - 3 kilomeetrit pikk. Tõeline Kreml. Üritasin endale mingit transporti muretseda. Lõpuks sain ühe velorikša. Kuthodawi pagoodi juures said MTT (Myanmari valitsuse paha-paha amet) tüübid mu kätte ja määrisid mulle Archeological Zone'i pileti kaela. OK...Seal sain ka budismi üliõpilastega tuttavaks. Achin vedas mind mööda Mandalay Hilli vaatamisväärsusi ringi. Lisaks veel boonusena sain näha ülikooli kampust ja tema ühika tuba. Vot. Elas teine üsna uhkelt võrreldes õekestega seal külakeses.

Kuthodawi ja Sandamanipagoodid kujutavad endast maailma suurimaid raamatuid. Esimene neist sisaldab Buddha õpetusi kivisse raiutult ja teine nende kommentaare.

Külastasin koos Ashiniga ka Shwenandaw Kyaungi nimelist pagoodi. Templi ees oli tuurbusside kontsentratsioon üsna suur. Tegu on puust ehitisega. See asus enne Mandalay Forti sees ning oli kunagi osa sellest kompleksist ja kasutusel eluasemena. Selles ehitises oli surnud kuningas Mindon. Pärast valitseja surma, võeti ehitis tükkideks ning muudeti ümber templiks. Hoone seinad olid seest kaetud ülekullatud nikerdatud puuplaatidega. Väga ilus tempel oli. Kommertsgrupi turistidest on kahju. Nad väljuvad hirmunult bussist. Jätavad oma jalanõud suure kahetsusega templi sissekäigu juurde ning siis teevad kiiresti paar klõpsu. Üks kargas Ashini kõrvale ja palus oma kaaslasel tal Ashiniga pilti teha....hiljem üritas Ashinile veel raha pihku suruda tänutäheks. Nii vale käitumine minu meelest. Ehitab sedasi barjääri enda ja kohalike maailma vahele...teeb teisest inimesest loomaaia eksponaadi...näe, siin ma seisan jõehobu kõrval...stiilis.
Mandalay Hilli tippu viisid trepid. Jalanõud tuli juba künka jalamil ära võtta. Kahjuks olid need terve Birma peale kõige sitasemad trepid. Ma kohe tundsin, kuidas mu jalatallad mustusest sügelema hakkasid. Treppe ja vaheplatvorme jagus...Uskumatult palju koledaid kitše budakujusid seekord. Palju suveniiriputkasid ja toidupunkte. Raske oli aru saada kas tegu on sekulaarse või sakraalse hoonega. Ilmselt siiski religioosne ehitis.Ülemisele korrusele jõudes oli juba pimedaks läinud. Ka film aparaadis oli täis saanud ning mind valdas rampväsimus ja uni. Olin pikast päevast väsinud – söömata ja magamata. Kõrvus vaikselt vilises. Pilt kiskus taskusse. Istusime kahhelkividega kaetud põrandale maha ja mina sõin oma banaane. Samas nägin mingit koledat hiidputukat enda läheduses tegutsemas. Kange tahtmine oli sealt minema minna. Ma polnud küll elu sees skorpioni näinud...aga võibolla sekord siis nägin. See õhtu avasin oma viinapudelikese ja puhastasin tallad viinaga üle. Sügelesid teised üsna veidralt.

Mõtlesin, et kas ma peaksin mungale raha pakkuma, et ta mind sedasi mööda Mandalay Hilli vaatamisväärsusi ringi vedas. Käsi ei tõusnud. Ta oma viga, kui ta minult mingit annetust lootis. Oli ta ju ise niisama ennast mulle külge haakinud ning meil polnud midagi kokku lepitud. Ses mõttes...see giid seal Shwedagon payas haakis ju ka end mulle külge..ilma tasust rääkimata. Ebaaus komme neil selline. Paneb end ebameeldivalt tundma lõpptulemusena. Ma ei jaksanud seda dilemmat enda jaoks lahendada...
Lasin Ashinil endale riksha muretseda ja kärutasin sellega hotelli tagasi. Sain teada, et 15-20 minutilise sõidu taks on 600K. Vot.

Avalehele

Edasi    Tagasi