Paistab küll, et on ülim aeg siit Inle järve äärest jalga lasta. Muidu söön end pannkookidest lolliks. Eile maiustasin Full Mooni nimelises kohas banaanipannkooki meega. Oi, see oli magus amps.Täna oli hommikusöögiks imehea õhuke pannkook, mille ma koos avokadosalatiga nahka panin ja nüüd sellises imeliku nimega kohas nagu MeeMees Choice korrata loodan. Ühesõnaga on mu peake selliste kaunite kulinaarsete mõtegega täidetud. Nyaunghswe on  vesterni maiguga linnake. Majad on keskmiselt 2 korruselised ja otse tänava ääres...tänavad jällegi sellised tolmused. Muidu selliseid rohelisi platsikesi ja haljastust siiski on. Söögikohti turistidele on siin rohkem kui rubla eest. Pealtnäha jääbki mulje, et ega linnas endas midagi muud teha eriti polegi, kui süüa. Palav on.
Hommikul tõusin vara...ca pool kuus...et minna taas paadiga järvele. Eile kauplesin ja kaklesin üsna kõvasti  paadi teemal. Ega eriti ei taha ju maksta 8000K 4 tunni eest järvel. See tundus sellise koorimisena. Lisaks veel, kui tead, et põhiatraktsioon - turg – on pühapäeval kinni. See-eest pakutakse miski pidustuse protsessiooni. Ma ei teagi täpselt, mis pidustus siin parajasti käimas on. Kas seesama täiskuu festival, mis budistid Kalawis vara hommikul valjult jorisema pani või miski muu.

Four Sistersi lobbis kui võib nii nimetada, istus üks armas belglanna, kes oli koos oma kutiga lennanud otse Bangkok - Yangon - Heho ja nüüd tegi ühe hotellitöötaja abiga tutvust birma keelega. Sain teada, et 'kazaa' tähendab maksma. Belglased reisivad juba teist aastat. Lahe. (Mm pannkook on õige hea õhuline ja mõnus ja avokado salat on super)
Ühesõnaga õhustik eile õhtul hotelli lobbis oli mõnus ja õdus ning Yin Yin leebus ja pakkus mulle paati 6000K eest. Ta näitas mulle ka oma nime ette LP raamatust. Lonely Planeti Myanmari raamatu autor tänas teda seal raamatu koostamisel osutatud abi eest.
Peaksin õppima kohalikega viisakamalt käituma. Oma giidile ma vist näitasin nats liiga palju iseloomu. No a tee mis tahad, minu meelest ta ei olnud rohkem dollareid väärt, kui kokku lepitud sai. Prantslased külvasid küll oma giidi rahaga üle. Minu meelest suht vastutustundetu, sest see on neile ikkagi väga kerge raha võrreldes selle tööga, mida mõned kaasmaalased, kes turismiäris ei osale, teenivad.
Too teine giid oli eriline tola. Jäi sellest riisiveini solgist nii täis, et anna otsad. Ma ei saanud üldse aru, et ma midagi alkohoolset tarbinud olin. Jah, me jõime kloostri köögis koos giididega kohalikku samakat riisiviina näol. Inglise keeles nimetatakse seda miskipärast riisiveiniks. Märjuke maitses nagu liisunud ja veega lahjendatud longero. Ühesõnaga üsna jube kraam, aga läks kurgust alla küll ning järgmine hommik ei andnud end midagi eriti tunda. Kraami valmistamiseks jäetakse riis koos greibi või laimiga käärima paariks päevaks ja siis aetakse läbi puskarimasina või umbes nii ma sain aru.
Prantslased Pierre ja Benoir osutusid väga mitmekülgseteks. Lisaks nende suurele ornitoloogia huvile näitasid nad ülesse ka suurt etno huvi ja musikaalsust. Benoir tagus potipõhjal trummi ja Pierre tõi flöödi välja. Purjus giid tantsis. Tüübid musitseerisid tõega andekalt ja hästi. Eestis saadetaks nad nii kõva esinemise eest Eurovisioonile kindlalt.

Väikesed budamunga hakatised tulid vaatasid kõike seda lärmi suurete silmadega pealt. Hiljem selgus, et läbustasime nende magamiskohas ning et neil oli tegelikult uneaeg kätte jõudnud. Mis siis ikka, eks ka meil oli aeg minna päeva väsimust välja puhkama. Vaesed poisikesed pidid kell viis juba palvusel olema ju. Ma nüüd täpselt ei tea, aga mulle jäi mulje, et iga poiss sai teksti pihku, mida ta siis Buddha poole kummardades maha laulma pidi ja tekst oli neil erinev. Kokku tuli päris kena kakofoonia. Benoirile meenutas see Bizet Carmeni viisi.
Üldiselt pidi budamungaks saamisega sedasi lood olema, et väikesed poisid tuuakse kloostrisse nagu laagrisse. Tutvuvad sealse elu ja oluga ja siis hiljem kui meeldis, tulevad tagasi.

Järgmine hommik taas jalul ja jätkamas matka Inle järve suunas. Selgus, et kui tahta, siis on võimalik läbida teekond 12 tunniga 3 päeva asemel. Ma kusjuures kahtlen, kas me tegelikult ka 20+25+15 kilomeetrit läbisime....võibolla....Teekond tundus lühem. Muidugi savimudas ulpimine raskendas liikumist tunduvalt.
(Mm Birma mandariinid on maruhead)
Viimane lõik läks muudkui allamäge. Laskusime järvega ühele tasapinnale. Loomulikult tähendas see ka seda, et läks aina palavamaks. Lõpp sai seiklusrikas. Vihmavalingud olid tee minema uhtunud ja kõndida tuli ühtlases saviplägas bambuste vahel. Tegelesin meistertasakaalu hoidmisega...et mitte libiseda ja pikali prantsatada... Just siis, kui tundus, et kõige hullem on möödas, käisin küljeli ja olin üleni savimudaga kaetud. Mõnus! Andsin ilmse süütundega oma riided hiljem hotellis pessu. Teada värk ju, et neid riideid pestakse käsitsi jões. Õnneks polnud rahvas eriti vaeva näinud.

Usutavasti nägin hommikul järvel Phaung Daw U protsessiooni. See oli väärt ülestõusmist ja raha!
Ronisin  ilmse umbusaldusega  paati ja alustasime teekonda järvele. Mässisin endale roosa päästevesti ümber. Oma suureks häbiks pean tunnistama, et ega ma seda paati esialgu eriti ei tunnistanud. Tundus teine selline ebakindel sõiduriist ja mõtlesin hirmunult, et mis siis saab, kui paar ümber läheb. Minu ujumisoskus on ju teada. Päike oli alles järve ümbritsevate mägede taga peidus ja need omakorda olid mähitud uduloori.

Paadijuht näis teadvat, kuhu me lähme. Läksin lihtsalt mänguga kaasa. Ühes kanalis parkis ta veesõiduki  ujuva aia külge kinni ja jäime ootele. Ujuv aed on selline taime juurtest jne moodustunud hõljuv "madrats" vee peal, mille peal pidid taimed hästi kasvama. Ümberringi tiirutas üsna palju teisi liiklejaid. Märkasin, et kohalikud olid väga pidulikult riides ning kuidagi äraseletatud ilmetega. Pidi vist üsna suur sündmus olema. Aga mis? Mõtlesin algul, et religioosse sisuga suveniire müütav paat ongi protsessiooni paat ja tegin sest isegi paar klõpsu et mitte sündmust maha magada. Kui mõlemad kaldaääred olid veesõidukeid juba paksult täis ja õhku täitis suur ootus, siis ilmusidki kaugusest nähtavale miskid laevad-paadid ja hakkas kostma muusikat. Ma jõllasin oma silmad ära...Kuidas siis nüüd? Kus oli võetud nii palju ühte moodi ilusti uhkelt riides mehi ja sellised uhked paadid-laevad, mis aina uhkemaks läksid? Suured ülekullatud ja võimsate nikerdustega veesõidukid...sellised kuuluvad fantaasiafilmi, mitte reaalmaailma. Sellistega saabub Seeba kuninganna või Kleopatra. Arusaamatu oli, kus kohas nad neid argipäeval peidus hoiavad. Vahtisin etendust suu ammuli. Kogu ürituse sisu oli viia ühes kloostris varjul olevad Budhha kujud järve peal olevatesse küladesse rändama. Sellega seoses liikus muidugi ka mitu legendi ringi.

Avalehele

Edasi    Tagasi