matk

Järgmine päev... Istun parjasti kusagil Kalawi ja Inle vahel väikeses külas, ühes majakeses teisel korrusel terrassil küünlavalgel. Väljas on juba pime. Esimene matkapäev on pea et läbi. Ega ma vist eriti ette ei kujutanud, mis mind ees ootab. Näiteks, et tõenäoliselt pean põrandal magama. Seda lahedam muidugi.
Ütleme nii, et täna pole olnud just kõige parem päev, aga ometigi üsna muljetavaldav. Tunne on, nagu minu deemon ja kaitseingel testiksid mind. Valukehasid, kes kummitavad seljataga, jagub. Oh...tagasi alugsesse.
Hommik – tõmbasin kleepsu haavalt ja - see veritses endiselt. Panin uue kleepsu peale ja eirasin probleemi. Õnneks oli haav ilus puhas, jalg polnud paistes ega valutanud. Pakkisin kola ja läksin hommikust sööma. Hommikusöögiks pakuti suppi. Usutavalt on selle nimi mohinga. Meeletult harjumatu on loomulikult hommikul suppi süüa. Mohinga on aga kohalik hommikusöök. Pidavat ka Hiinas kombeks olema.
Rubi rabas mult 20USDi. Imetlesin taas tema äristrateegiat. Giid oli ka juba kohal. Nimeks oli tal Do. Asusime teele. Rubi lehvitas uksel ja soovis mulle head teed. Ilm oli esialgu säravselge. Kõik rohetas ümberringi. Nautisin ilusaid vaateid, mis avanesid erinevat tooni rohelisete lapikestega kaetud kuppelmaastikule. Teel sattusin kokku suurema matkajate grupiga. Nad olid ilmselt ühepäevasel reidil. Algul trügisin neist mööda. Teistkordsel trehvamisel oli mul oidu küsida, kas nende seas on arsti. Oli! Tänud sulle, mu kaitseingel. Grupp koosnes Kanada prantslastest. Leppisime kokku, et viimases külas, kuhu nemad täna liiguvad kohtume ja ta vaatab mu haava üle.

Külad, mida me läbisime oma teel, olid õige huvitavad. Mul on isegi kahju, et nende hõimude nimed, kes seal elasid, mulle meelde ei jäänud. Ilmselt kuulusid osad külad Palaungi nimelisele hõimule. Palaungi naised kannavad sellist jämedat metallset vööd oma puusade ümber. Mul tekkis arusaam, et see sama vöö, või õigemini selle vöö vahe, on ka käekoti ja panipaigana kasutusel. Muidu tegeletakse igasuguste põllumajandussaaduste kasvatamisega. Riis rohetas põldudel, hiina tee, kasvatati ka kohvipuid, mandariine, banaane. Kui külla saabusime jooksid kõik lapsed meie juurde puntrasse kokku. Minu giid Do võttis seljakotist paki sihvkasid ja jagas neid lastele. Mina pildistasin ja tundsin end nagu Lääne madaam pärismaalastel külas. Päris hea tunne oli. Lapsed tulid seisid ka minu ees ja puudutasid oma juukseid. Vaatasin neid üsna juhmilt. Siis mulle koitis, et nad küsivad šampooni. Vot sulle siis... Pagana jama nende ära rikutud küla lastega. Samas kunagi olid ka Eestis ajad, kus osad lapsed ei häbenenud välismaalastelt nätsu või kommi küsida.
Vahepeal sain teada, et küngastel kasvavad ilusad kohevad männid on sinna brittide poolt istutatud, et takistada erosiooni. Nimelt olevat ulatuslikku metsaraiet tehtud ja puit maha müüdud ja siis juhtus teadagi mis.

Teises külas sai sisse astuda müstilisse elamusse, milles 7 perekonda koos elasid. Kusjuures, perekonnad ei olnud omavahel lähisuguluses. Igale perele kuulus mõtteline osa bambuselamu teisest korrusest. Birmas on kombeks müüa naine mehe perekonnale. Vahel juhtub ka teistpidi – mees ostetakse sisse. Seda siis juhul, kui perekonnas on ainult tüdrukud sündinud. Tüdrukud pole seega eriti teretulnud. Kusjuures väikesed plikatirtusd on noores eas lühikeste juustega. Raske on vahet teha, kes poiss ja kes tüdruk. Pikad juuksed tulevad hiljem. Paljudel noortel naistel on vapustavalt ilusad lausa pahkluudeni pikad juuksed. Vanemad perekonnad on suured. Nooremad ei pidanud enam palju lapsi tahtma. Eks see nii läheb. Ega ise ei kipuks küll sellises majas elama. Mitte mingisugust privaatsust. Kuidas nad neid lapsi teevad ma ei saa aru? Nii avalikult sellise moraali juures kus tänaval suudlemine on tabu? Õnneks on loomadele ette nähtud eraldi sektsioon korrus all pool. Siis vähemasti ei ela inimesed ja loomad segamini. Perenaine hakkas oma käsitööd mulle ette laotama, et ma ostaksin. Ma tõesti ei olnud huvitatud. Vabandasin välja, et väga ilus, aga mul pole seda kuhugile panna.

Läksime edasi. Kõrgus oli juba 1400m, seega siis ei mingit muret malaariasääskede pärast. Need sunnikud ju nii kõrgelennulised pole. Sellegipoolest ootas mind õhtul ees koleda Lariumi tableti allaneelamine. Võehh. Kas julgen tableti võtmata jätta? Kujutluspilt, kuidas Merimetsa arst Lea mind hiljem parastab, kui ma malaariapalavikus olen, polnud ka meeldiv. Pigem oleksin tahtnud ise talle parastada, et näete, võtsin tabletti korralikult, aga haigestusin ikka.
Peagi jõudsime välja lõunatamispaika. See asus ühe künka otsas, kuhu ronimine oli paras pingutus. Istusin maha väiksesse vabaõhu bambuspaviljoni ja asusin oma jalga uurima. Olukord polnud just paranenud ning kanadakate gruppi polnud ka kusagil näha. Käik kemmergusse tagahoovis viskas uue kinda – päevad. Mõtlesin vaikselt, et tore kombinatsioon küll – lahtine haav, malaaria tablett ja päevad. Aitab küll üheks päevaks. Muutusin üsna morniks. Mulle tundus, et minu giid ei tegele minuga piisavalt. Giidi roll peaks olema huvitavaid jutte rääkida, aga too muudkui marssib mul eest ära. Toit selles nn restoranis polnud ka teab mis...üritasid mulle pooltoore muna sisse sööta. Lisaks selgus, et pidin joogid ise ostma. Nii palju siis lubatud *all inclusive* värgist. Tegin moss-moss. Ilm muutus minu meeleoluga sünkroonis. Künkake, millel viibisime mattus aegamiski uttu. Udu sai nii paks, et nähtavus oli nii viie meetri kanti. Kui nüüd järele mõtelda, siis tõenäoliselt võis ka mõne madalama pilvega tegu olla.

Asusime liikuma. Olin nördinud, et kanadakaid ei kohanud. Ent...seal nad olidki. Udu seest ilmus nähtavale teine bambuspaviljonidega restoran. Lehvitasin ja kena naisarst asus kohe asja juurde ning vaatas mu haava üle. Õigemini terve kanadakate grupp vaatas mu haava üle. Ütles, et see on sügav ja luule lähedal, mis on selles kliimas paha. Tegelikult tuleks haava õmmelda, aga ta surus selle niisama kokku ja pani miskid kleepsuribad peale. Olen ju vaid 1 päeva tsivilisatsioonist eemal. Küllap saab hakkama. Ei tea, mida ma sealt august otsima läksin? šokolaadi? :-P

Olin just giidile jõudnud öelda, et loodetavasti ei hakka sadama ja juba esimesed piisad langesid. Oeh...koukisin Rubi käest ostetud sinise vihmakeebi välja ja kõndisin edasi. Giid Do võttis oma seljakotist lillelise vihmavarju ja kõndis sellega minu ees. Ma poleks selle peale tulnud. Selline seljakotiga asiaat, kõverad lühikesed pruuniks põlenud jalad ja siis lilleline vihmavari...Vihmavalingus muutus tee üsna raskesti läbitavaks. Tuli pidevalt vaadata, kuhu astuda. Pealtnäha kindel pinnas võis osutuda savisopa mülkaks. Astusin mitu korda sellisesse sisse ja oleks äärepealt käntsa käinud. Eks mul olemine keeras ka pisut. Olin kuidagi kohmakam kui tavaliselt ja see käis nii närvidele. Do üritas mind aidata, aga läksin sest üha enam närvi. Ma ei tahtnud olla abitu. Salomoni sandaletid ei osutunud just parimaks valikuks. Sopp valgus sisse ja kleepus kinni talla alla. Do tegi mulle kõndimiskepi toeks. Sellest oli abi. Sain vähemasti enne astumist järele proovida, kas pinnas mind kannab. Eks see oli ikka koomiline küll sedasi vihmasajus tasakaaluharjutusi tehes mööda teed minna. Jalad olid üsna sopased. Üritasin meeleheitlikult oma haava puhtana hoida. Ühes külas valasin oma jalad veega üle ja üritasin savist vabaneda. Kohalikud vaatasid mind üsna lõbustatult.
Do kõndis must oma 50 meetrit eespool ja mina koperdasin tal järel. Hästi saamatu tunne oli. Tundsin end mahajäetuna. Sams olin ise Dole mõista andnud, et ma ei vaja tema abi. Nojah... Võtsin end kokku ja spurtisin talle järele ning alustasin vestlust. Vihm oli õnneks lakanud.

Põhjus, miks birmakad nii palju jalgpallist teavad – nad veavad meeskondade peale kihla kes võidab. Kujuta sa ette. Tegevus on illegaalne loomulikult. Samas väga laialt levinud ja organiseeritud. Olemas on kihlveo vahendajad ja puha. Rääkisime elust-olust Birmas. Usutavalt on olukord siiski paremaks läinud. Lohutasin, et Hiina on muutumas, küllap muutub ka olukord Birmas. Aga tegelikult?
Muidu, marssisime pikka aega mööda raudteed. Siis jõudsime ühte peatusesse st külla siis. Do plaanis seal end toiduga varustada ja palus mul tema järele oodata. Pesin oma jalgu ja puhastasin kingi. Üks birma tüdrukuke valis mu oma vaatlusobjektiks. Kujutan ette, kuidas tal oli kari küsimärke peas minu olemuse ja tegevuse osas. Jätksime kõndi pidevas uue vihma hirmus. Tee oli ikka üsna halvas olukorras ja tasakaaluharjutusi tuli ohtralt ette. Do kõndis minu ees kilekotid toiduga käes. Nagu oleks just Stockmannist väljunud. Pakkusin oma abi ja sain kapsa kaenlasse.
Oi kui kole! Kempsuskäik osutus täielikuks katsumuseks. Kemps asus mudavälja taga. Tuli minna pimedas oma 50 meetrit mööda libedat saviplöga. Üks tüdrukutest otsustas mulle appi tulla taskulambiga ja siis seisis käimla ukse taga ja ootas minu järele. Oi ma karjusin talle mõttes, et kao minema rumal laps! Ollallaa....diarrö.... Pesemisvõimalused nullilähedased. Õues on miski avalik kaev pesemiseks...aga heal juhul saab seal käsi ja nägu ja jalgu pesta. Sellest mulle ei piisaks ju. Kasutasin kõik oma niisked salvrätikud ära. Olgu tänatud kes iganes need leiutas siinkohal. Lõpuks siis saabus kaua oodatud õhtusöök. Mind pandi üksi väikse madala ümmarguse laua taha istuma. Olin üsna nördinud. Lootsin, et saan ehk oma võõrustajatega, kelleks oli kuus õekest, lähemalt tuttavaks. Komme pidavat vist nõudma, et külaline sööb kõigepealt ja üksi. Siiski...vanem õdedest tuli ja istus laua taha ja hakkas mulle kausikestest paremaid palasid otsima. Läätsesupp oli super ja ausõna, see ülivõrre ei tulenenud üldse mitte minu tühjast kõhust. Ükshaaval ilmusid ka teised tüdrukud minu seltsi. Vaatasin neid, üks ilusam ja armsam kui teine. Nemad pidasid hoopis mind ilusaks. Skeptik minus teatas kohe, et nende arust on mul haruldaselt ihaldusväärne valge nahk. Minu Skype'i särki pidasid nad ka ilusaks. Väike kahtlus tekkis, et äkki oli see vihje, et peaksin särgi neile jätma. Muidu nad eriti inglise keelt ei rääkinud. Kahju. Sain käte ja miimika abil teada nende vanused ja nimed. Üsna mitmel figureeris silp Hla nimes, mis siis märgibki ilusat. Noorim õekestest on 9 aastane ja vanim 19. Isa on neil surnud ja ema läks uuesti mehele ning kolis teise külla elama. Nemad otsustasid jääda. Nõnda rääkis Do. Rääkis ka, et võibolla saan homme seltsi kahe teise ränduri näol, kes oma giidiga samas külas ööbivad. Meeldiv. Olen väga väsinud. Kõik kondid on tümad ja peas kumiseb juba. Mulle on põrandale ilus ase tehtud.

Sääsetõrjeviiruk suitsema pandud ja puha. Kell on saamas alles üheksa, kell kuus jälle ülesse...seega siis 9 tundi uneaega...vaevalt, et ma nii kaua vastu pean, nii kõval asemel...või kes see teab. Nurk, kuhu mulle voodi on tehtud, on tõenäoliselt kõige uhkem terves elamises. Väike madal laud, mille taga ma sõin ja siis üks kummut. Seinal on veel peegel ja 2 altari moodi asjandust kuhu igasugu uhkemat kola on ritta seatud. Seinal nn altari kõrval on reas plakatid kohalikest staaridest. Mõtlen, teismelised on ühesugused olgu nad mis tahes ilmaotsast pärit. Pererahvas vaatab telekat, tundub teine mustvalge kast olevat valguse vilkumise järgi. Et seda meelemürki ka igasse bambuseonni jagub :P

Nooremad õekesed valmistuvad kooli minema

Nojah, eks me nii oleme nagu oleme...üks ühele õppetunniks ja teine teisele oma eluteel. Põhiline, et need õppetunnid korduma ei jäeks, vaid ikka selgeks saaksid. Tegelikult on ju totaalselt ainukordne kuue birma õekesega koos laua taga istuda ja tõdeda, et me kõik oleme ilusad. Ma ei tea, miks on nii oluline olla ilus...aga on, nii mulle kui neile kuuele birma õekesele kui igale naisele maailmas tegelikult, usun. Kas tõesti vaid selleks, et mehi rõõmustada? No jah Mr Perfect American Bill on ka valmis selleks, et naistele rohkem meeldida, oma rinnakarvad eemaldama. Mida mina siis pirtsutan?
Tänane päev on ikka täiega enda sisse vaatamise päev tegelikult olnud. Hunnik haavu ja verd. Miski kaani moodi limukas imes end mu jalale külge kõigele lisaks. Do hoiatas mind nende eest. On paljugi mida lahti mõtestada enda jaoks....nüüd magama...

Enne veel, kui uni mu vallutas nägin kõige nooremat õeraasukest tuppa tormamas ja viimast maiustusekildu laualt haaramas ja kõige ilusam õde hiilis ka tuppa ja palvetas altari suunas. Tundsin end justkui keelatud kohas viibivat. Nii ilus tüdruk, nii ilusa sirge rühiga. Ju see tuleb kõval põrandal magamisest, mida mul siin kobiseda...
Ärkasin öösel paar korda ülesse. Õhukese bambusseina taga voolas troopiline vihm. Vett sadas alla sellise hooga, et ma lausa imestasin, kuidas see maja minema ei uhu. Samas oli kuulda korrus all pool magavate loomade rahulikku nahistamist. Kui loomad magavad, ju siis on selle vihmaga kõik OK. Tundsin end rohkem välja valituna kui viie tärni hotellis ööbides. Harva saab selline au osaks. Õekesed pakkusid mulle kõike parimat, mis neil oli.

Eile hommikul olin alles õekeste juures. Tormasin kohe kui ülesse sain üle sopavälja kempsu – kõht ju lahti. Vaatamata kõhuhädadele oli mul isu hiiglahea ja ma pugisin saia ja mandariini ja kulistasin coffemixi...Hommikusi toimetusi tegevaid õekesi oli ka päris huvitav pildistada. Enamik neist läks kooli ja nad oli selleks puhuks näod kenasti thanakaga kokku määrinud.Otsustasin neid nende iluihaluses pisut abistada ja jätsin neile oma šampooni ja paar selleks otstarbeks kaasa võetud huulepulka ja muud nodi. Armas oli näha neid ühe ja sama vaarikaroosa värviga kokkumökerdatud huultega.
Kõige väiksem tüdruk aga röövis mu südame. Ta tuli istus mu kõrvale vaatas ja uuris mu nägu pingsalt, siis tegi mulle pai ja kallistas mind. Kõik toimus kui tummfilmis, sõnadeta, aga väga vägeva emotsiooniga. Olin nii hämmeldunud. Selline hellus polnud teab mis ajast mulle osaks saanud. Ta vedas näpuga mööda mu kulmusid ja nina ja oli ise sinna juurde surmtõsine. Vaeseke köhis üsna krõbisevalt.
Umbes kaheksa ajal avanes värav ja Indiana Jonesi meloodia hakkas taustaks mängima. Mehed tulid. Kõik tüdrukud läksid elevile. Mina keerasin ka oma peakest, et näha, kellega koos siis ma järgnevad poolteist päeva matkan. Selline meeleolu oli, nagu meile oldaks kosja tuldud. Ausalt, sedasi võiks lahti mängida hoopis mingi rüütliromaani episoodi keskajal. Haarasin oma seljakoti, lehvitasin õekestele hüvastijätuks ja läks jälle kõndimiseks lahti. Algul nahistasime vaikides edasi liikuda. Siis tegin poistega nats juttu ka. Prantslased. Ilusad pikad poisid olid, aga kahjuks mitte kõige osavamad inglise keeles. Üsna raske oli ilma konarlusteta vestlust arendada. Muudkui tuli üle küsida. Igal juhul oli sellise suurema seltskonnaga lõbusam edasi liikuda. Lisaks Benoirile ja Pierre'ile oli kambas veel nende giid ja kandja-abiline. Too oli lahe tüüp. Mul on nii kahju, et ma tast pilti ei teinud. Selline väike ja nats kõveraks kiskunud ja kõigega hakkama saaja. Hästi huvitava karakteriga nägu oli tal ka.

Ilm oli endiselt udune, aga seekord ei sadanud. Lõunapeatuse tegime ühes külas, mille nime ja hõimu ma enam ei mäleta. Maja, milles peatusime kuulus väidetavalt 90ne aastasele vanadaamile. Mutike oli pisike ja kõver nagu kreeka “e”. Suust vaatas tal välja paar hammast ning pidevast beteli nätsutamisest olid tal hambavahed kõik punased. Tema ilme oli selline rõõmus, kõike teadev ja kõige üle irvitav, ent samas heatahtlik. Väga lahe vanamemm oli. Ausus kohe käbedalt beteli nutsu kokku keerama ja õpetas prantslastelegi, kuidas seda teha.
Küla lapsed koguneisd uksele ja vaatasid meid kui ülipõnevat filmi. Kusjuures nad üritasid meie ilmeid ja žeste järele ahvida. Märkasin, kuidas üks tüdruk oma silma ülemist laugu ülespoole vedas. Naljakas, mulle kangastus silme ette moment minevikust, kus mina nii viie aastasena kodus peegli ees seistes endale pilusilmi venitasin. Ema oli ütlenud, et iga kolmas laps, kes maailma sünnib, on hiinlane. Mina olin kolmas laps meie peres...järelikult hiinlane....

Maastik oli üsna kaunis, aga mitte enam nii künklik ja vaheldusrikas. Ilm püsis udune, aga meeleolu seiklusrikas. Mitu korda tuli meil ületada väiksemaid ja suuremaid ojasid. Poisid hüppasid plärts ja plarts üle...Mul kivilt kivile hüpata ei lastud...muga oli ju see haavajama...Siis prantslaste väike abiline võttis mu selga ja tassis üle jõe. Teises kohas oli üks üsna lagunenud olemisega sild. Ma oleks küll sinna peale läinud, aga giidid ei hinnanud seda turvaliseks...läksime siis ringiga ja leidsime purde...aga Do all purre murdus ja tükid läksid veega minema...siis ma ei viitsinud enam jamada ja kahlasin ise läbi jõe. Mõnus oli. Ei tea, mis sellest veest ikka nii karta esimese hooga. Selles pole absoluutselt midagi hullu, kui jalad märjaks saavad.

Seekordseks peatuspaigaks oli mungaklooster. Jõudsime sinna üsna hilja, peagi hakkas hämarduma. Meile olid bambusseintega eraldatud oma nurgad kloostri suures saalis. On kahtlemata omaette elamus ööbida budistlikus kolkakloostris Birmas.

Külaliste kemmerg käis võtmega lukku. Õues oli betoonseina taga suurem pesemisvõimalus. Võtsin end seal pea alasti...keset kloostriõue...et kogu see savi ja sopp teekonnast maha pesta. Ma ei tea muidugi, kuidas Buddha vaatab sellele...natuke kõhe olemine...aga ilmselt on Budhhal ükskõik... Ainus sooline diskrimineerimine oli, et mina kui naine ei võinud astuda altari ülemisele astmele templis.