Oh, on see alles olnud päev! Istun ühes Bangkoki nuudli kiir-, parandust superkiir-söögikohas. Tundub teine olevat selline “upmarket” tänavatoidu putka. Üldse jääb mulje, et taidele läheb igasugune kiirtoitlustus hästi peale. Vaesematest aegadest on jäänud tänavate äärde tänavasöögikohad ja jõukamatele (turistidele k.a) on hunnikute viisi kiirtoitlustuskohti – kõik Deli24 stiilis. Ekslesin just populaarses kaubanduskeskuses MBKs ringi ja sattusin ühele korrusele, mis oli täis erinevaid rahvustoite pakkuvaid kiirrestorane – hulluseni – igal nurgal ja mitte viis-kuus tükki, vaid oma kakskümmend. pizzast sushini ja tagasi...sekka india, hiina, hongkong, singapur jne jne....
Uh, vahepeal oli paus, kugistasin oma singapuri nuudli portsu suure kiiruga sisse. Uh, suu põleb, aga kole hea oli. Jäätee on aga kummalise ja mitte just kõige meeldivama maitsega. Kusjuures, paistab, et valisin koha, kus üksnes kohalikud söövad :) Tais süüakse lusika ja kahvliga. Lusikas on paremas käes ja kahvliga tuleb aidata toitu lusikale.

Hommikul ärkasin pisut enne seitset eesmärgiga Birma saatkonda kiirustada.  Meeldiv üllatus oli, et hotell pakkus kohvi ja röstsaia näol hommikusööki. Kugistasin need alla ja seejärel kimasin skytraini National Stadioni peatusesse, mis asus otse Soi Kasem Sani alguses ca 300m hotellist. Ostsin 1 päevase kaardi 100THB eest ja hopp rongile ja minema. Lahe, tõsine tulevikulinna vidin see skytrain. Meenutas natuke Starwarsi maailma. Rong kimamas pilvelõhkujate vahel õhus pikkade betoonpostide otsas ja all siugles mitmerealine autotee. Läksin õiges jaamas maha ja leidsin Birma saatkonna ilma erilise vaevata ülesse. Seisin juba kolmveerand kaheksa valge müüri ääres, mille sees oli tabalukuga plekist uks ja küljes suured hõbedased tähed tekstiga umbes nagu – The Embassy of the Union of Myanmar – Consular Section. Vat. Olin üsna üllatunud, et seda kui raskesti leitavat kirjeldatud oli. Teisalt jälle olid minul ju detailsed juhised käepärast.
Lonkisin mööda tänavat edasi-tagasi. Tegin õnnestunud katse pangaautomaadist raha välja võtta. Siis otsustasin valge plangu ette valvesse jääda. Müüri kõrvale oli pargitud rida tsikleid ja üks kohalik tüüp kohmitses seal. Ma ei suutnud otsustada, kas ta on saatkonnaga seotud või mitte. Sama dilemma tabas mind, kui mu kõrval peatus auto, mille roolis oli üks kahvanäost vanem daam. Mõtlesin, et tegu on ehk miskitpidi saatkonna juurde kuuluva ametnikuga. Naine tundus väga britilik. Suur oli minu imestus, kui ta tuli minu kõrvale seisma. Ilmselt jõllitasin teda üsna jultunult, sest ta hakkas minuga juttu rääkima. Kujutage ette, tuli välja, et ta esivanemad on pärit Eestist. Muidu on ta Saksamaal sündinud ja kasvanud ja Bangkokis juba 16 aastat elanud. Vahepeal ilmus kohale üks kutt, kellega ta rääkis saksa keeles, selline väiksemat kasvu ja hull-trendikalt riides ja kuidagi närviliselt ja moodsalt mõjuv. Hiljem sain teada, et kutt oli Austriast, Grazist.  Ühesõnaga aeg läks saatkonna avamiseni kiiresti. Edasi enam nii kiiresti ei läinud. Mind paigutati üsna saba lõppu. Teised olevat kohal olnud juba eilsest. Miskid reisibüroo tüübid tulid ka vahele. See kena saksa-eestlanna üritas mind ettepoole rääkida, ise samal ajal mulle kelmikalt silma pilgutades. Ta väitis et ma passisin seal ka juba eilsest. Kahjuks ei läinud pettus läbi. Jahmerdasin oma ankeedid ära täita ja istusin siis maha vastavat kohta sabas märkivale toolile. Üks nn eilne kutt oli päris kena – nägi selline aristokraatne välja kuidagi. Luges paksu narmendavat raamatut. Mulle alati imponeerivad atleetlikud kutid, kes sinna juurde natuke nohikud välja näha oskavad.
Üsna tobe oli seal istuda ja oodata. Aeg venis ja saba püsis. Keskmine kiirus oli 20 minutit inimene ja siis vahepeal läks saatkonna töötaja veel laua juurest minema ning lõi kogu mu matemaatika sassi. Kõige hullem ka polnud. Sai inimesi jälgida. Väga armsad hipibeibe vanaema ja ta peika sisenesid ja võtsid sabas kohad sisse. Vanaemal oli paljaste õlgadega pikk oranž kleit seljas ja pikad hallid juuksed krunnis. Papi oli selline skaudilik, lühikeste pükstega. Vahepeal käisin küsisin ilusa nohik-atleedi käest, et millal Austria kutt oma viisa kätte saama pidi ja kas mul on reaalne oma viisa tänase päeva jooksul passi saada. Ta soovitas öelda, et mul on lennupiletid olemas ja sedasi neile vähe survet avaldada. Noh, ma siis võtsingi sellel tüübil, kes saba organiseeris, nööbist kinni ja küsisin, kuidas mu võimalused on täna viisa kätte saada. Too ütles, et jõuab küll kui ma 1260 THB maksan. Noh, nii ka läks. Pääsesin saatkonnast 11 30. Saba hakkas hiljem kiiremini liikuma ja rida kutte enne mind olid oma dokumendid valesti täitnud. Seega sain neist ette.

Sõitisin skytrainiga 1 peatuse edasi Central Pierile ja ostsin poolkogemata kanalituuri pileti.  Tuur oli iseenesest tore, v.a seik, et ma ei saanud giidiks olnud tüübi mölast mitte midagi aru. Ta rääkis küll omaarust inglise keelt, aga see oli mingi mulin, mida mina kuulata ei jaksanud. Minu tagasihoidlikul hinnangul oleks talle logopeed ära kulunud. Võimalik ka, et peaksin ise kõrvaarsti juurde minema. Sattusin pisut segadusse ja seetõttu ei saanud paadist õiges kohas maha. Pidin siis jala Grand Palacesse kõmpima. Esimese hooga võttis kõhedaks kogu see haisu ja melu pahvakas, mis mulle näkku lõi. Õnneks oli kerge tuvastada asupaik kaardil ja Grand Palace polnud sugugi kaugel.

See on siis umbes nagu Versailles Pariisis ja Schönbrunn Viinis jne...Tai pärasem nimi - Wat Phra Kaew....Kompleksi suurim au ja uhkus on ca 60 cm rohelisest kivist budakujuke, mis on ühe templi "altaril" klaaskarbikeses kõrgel-kõrgel üleval ümbritsetud tuhandetest väikestest kujukestest ja muu uhke kulla ja karraga. Emeraldi Buddha peetakse Tai vabaduse hoidjaks ja talismaniks ja tema päritolu on üsna ähmane. Palee oli ilus, suur ja pakkus meeldivalt palju varjulisi nurki kuuma päikese eest.  Tuul puhus leebelt. Jalutasin seal kuni kella kaheni ringi, et kolmeks saatkonda tagasi jõuda. Eeldatavalt pidin siis oma passi kätte saama.

Paadil, millega tagasi Central Pierile sõitsin, märkasin käsi, mis hoidsid Lonely Planeti (LP - edasipidi) Myanmari raamatut ja siis vaatasin käte omaniku nägu ja tundisn ära Austria kuti saatkonnast. Ma lehvitasin talle. Ka tema oli teel passi järele saatkonda. Passisabas saime jälle San Fransiscost pärit ameeriklase Billiga kokku – ilus atleet-nohik. Bill oli oma kviitungi maha unustanud ja pabistas, kas talle ikka antakse viisa kätte. Mul oli maru hea meel, et ta meiega ühel ajal seal oli ja veel parem meel oli, kui läksime koos pileteid ostma, et Yangoni lennata. Väga šeff oli nendega koos skytrainiga sõita ja siis mööda tundmatut tänavat Philippi järel kapata. See tänav oli nii Aasia kui veel saab. Hästi asustatud kõnnitee. Meeletult palju lõhnaelamusi. Erinevad hõrgud aroomid vaheldumas vängete haisudega. Durian ökk. Igasugust kaupa ja sööki pakuti. Tihe liiklus, tolm ja toss autoteel, signaalid ja üldine kisa ning palavus.
                                        Elu minus ja minu ümber keerles ja kihas ja vool oli meelierutavalt kiire.
Reisibüroo asus üsna kaugel, seega tuli kõvasti kõndida. Bill ostis tänavalt kalapasteeti ja kiitis seda taevani. Mina kõõritasin silmi. Mu seniste arusaamade järgi oli tänavatoit välistatud va banaanid võibolla siis. Nooormehed seletasid mulle, et tänaval müüdav toit Tais on kindlalt OK. Eriti veel, kui tegu on äsja kuumas valmistatud roogadega. Võtsin ka ampsu siis Billi noosist ja sain tsillipipra boonuseks. See ajas suu päris õhetama, aga elasin üle. Nutma ei hakanud.
Reisibüroos laiasime päris kõvasti ja tekitasime poleemikat, kas MAI on ikka erakätes või kuulub Myanmari Ühenduse korrumpeerunud valitsusele. See on üsna oluline teema, sest keegi ei taha toetada birmakaid terroriseerivat autoritaarset valitust. Väike armas vanem tailanna, kes büroo ainus konsultant oli, muigas ja oli meiega kannatlik nagu lastega. Bill läks mingi hetk näost valgeks ja ütles, et oli ka oma raha hotelli unustanud. Natuke mure oli, et kuidas me selle va ettemaksu siis ära tasume. Aga saime ikka kaubale, sest mina ja Philipp maksime pileti eest kohe ja krediitkaardiga. Reisibüroo nimi oli Happy Vacation Travel vms. Piletid ostsime 5900 THB (ca 2000EEK) eest, mis suhteliselt hea hind, eriti kui arvestada, et minek oli juba järgmine hommik. Bill jooksis raha järele ja meie Philippiga läksime ajatäiteks kohvitama. Jääkohvi on päris kobe jook. Minu ettekujutuste kohaselt näeb asi välja nii, et võetakse klaas, täidetakse see ääreni purustatud jääga ja  valatakse hästi kange piimakohviga üle.
***
William San Fransiscost on 2 aastasel maailmaturneel. Praegu on tal käsil kuues kuu. Lahe! Ütles, et ta aktsendi ja välimuse järgi pidas mind esimese hooga šveitslaseks. Päris huvitav. Sel juhul räägin inglise keelt kerge saksa aktsendiga. Iseenesest on see võimalik ja kohati isegi loogiline.
***
Nojah, tore on, mul ei tule und. Kell on kaks öösel (20 00 kodus Eestis). Süda taob sees mis kole. Mine võta kinni, mis lahti. Lugesin just, millised on Lariami kõrvaltoimed. Neid on üsna pikk nimekiri ja enamik sümptome õõvastavad – insomnia, ärevus ja südamekloppimine. Sobivad küll minu praeguse olukorraga. Esialgu eelistaks paranoia ja hallutsinatsioonid välja jätta. Ega vist ei tasu raamatut lugeda sellises olekus nagu olen, raske jälgida ja meelde ei jää nagunii. Neelan kõik oma kaasasolevad rahustid alla, et und saada. See on siis 1 palderjani tablett ja pool tabletti Xanaxit. Palav on. Ma ei oska kahjuks konditsioneeri sisse lülitada, aga ega selle mürin mind ka eriti ei päästaks.

Avalehele

Edasi    Tagasi